Kuningate kuningas on jätkuvalt Jeesus Kristus

„Maailm on muutunud. Ma tunnen seda vees. Ma haistan seda õhus. Ma tajun seda mullas. Palju sellest, mis kord oli, on nüüd kadunud, sest pole alles kedagi, kes seda mäletaks …“ Niisuguse meeleoluka haldjakeelse sosinaga alustab Peter Jackson oma „Sõrmuste vennaskonna“ filmi. Kombineerituna dramaatilise muusika ja pildikeelega loovad need sõnad vaatajas tundmuse suurtest ja kõikemuutvatest sündmustest, päriselust suurematest ja ilusamatest. 

Midagi samalaadset võib neil päevil kohata ka väljaspool kinosaali, nt sotsiaalmeedias või ajakirjanduses. Maailm on muutumas, valitsused vahetuvad, iga hetk on saabumas kas tuumasõda või tuhandeaastane rahuriik – sõltuvalt sellest, kelle arvamusavaldusi parasjagu lugeda. Howard Shore’i kirjutatud filmimuusika kõlab üsna sobilikuna ka päevauudiste lugemise taustaks.

„Tuleb välja, et ma olen midagi õigesti teinud. Ehkki see ei ole väga mugav, olen püüdnud oma sõbralistis hoida inimesi, kelle vaateid ma üldse ei jaga. Ikka selleks, et toimiks reaalsuskontroll. Sotsiaalmeedia üldine loogika lükkab ju inimesi pigem end ümbritsema kõlakojaga sarnastest arvamustest. 

Ja nüüd ma näengi, et reaktsioonid valitsusevahetusele vastavad enam-vähem sotsioloogilisele mudelile. On neid, kes halavad, ja on neid, kes juubeldavad. Ja siis muidugi kõige rohkem on neid, kes räägivad allasadanud lumest ja perekonna tähtpäevadest.“

Nõnda muljetas möödunud nädalal oma Facebooki-seinal filmirežissöör Ilmar Raag. Vahendan tema mõtteid, kuna need haakuvad suuresti minu praktika ja muljetega.

Sotsiaalmeedia ajastul on harrastusantropoloogil võimalik vähese vaevaga jälgida lainetusi ühiskondlike arvamuste lompides, tiikides ja meredel. Kui hoiduda sulgumast üksnes omaenda mõttekaaslaste õdusasse tagatuppa, saab reljeefselt näha seda, kui erinevates tõlgendusmaailmades me ka füüsiliselt sama ruumi jagades elame. 

Näidete leidmiseks pole vaja vaeva näha. Tänase presidendivahetuse kohta USAs võib lugeda ühelt poolt justkui tõsimeeli väljendatud muret selle pärast, kas härra Trump oma viimastel ametipäevadel äkki kuhugi tuumapommi käsib visata. Teisalt on märkimisväärne osa kristlastest ja muidu alalhoidlikuma mõtteviisiga inimestest mures, et kui käesoleva aasta Nobeli rahupreemia kandidaadiks esitatud president Trump, kes ca 40 aasta jooksul esimese USA presidendina ei algatanud ühtki uut sõda ega saatnud oma vägesid sekkuma ühtegi uude relvakonflikti, tegeldes selle asemel edukalt rahu sobitamisega mitmete pikalt vaenujalal olnud rahvaste vahel, ametist lahkub, võib maailma palju kurja ees oodata. Samalaadsed sentimendid on õhus ka Eesti valitsuse vahetumise kontekstis.

Ristiinimestena on kristlastel kõige selle juures siiski üks eelis, mida teistel pole ja mis aitab ka segastel aegadel säilitada rahu ja meelekindlust. See on teadmine, et olgu president või peaminister kes tahes, kuningate kuningas on jätkuvalt Jeesus Kristus. Tema käes on viimselt kõik meelevald nii taevas kui ka maa peal.

 

 

 

 

Toomas Nigola,

kolumnist