Kuningas väljaspool raame

Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: «Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!» Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks. Kui ülem­preestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: «Hoosanna Taaveti Pojale!», siis nende meel läks pahaseks ja nad ütlesid talle: «Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?» Jeesus ütles neile: «Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?» Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal.
(Mt 21:12–17)

Kätte on jõudmas kannatusaja viimane pühapäev, palmipuudepüha, ja algamas on vaikne nädal. Palmipuudepühal meenutatakse Kristuse viimast Jeruusalemma sõitu.
Võõrastest valitsejatest tüdinenud juudid ootasid Messiat, võitud kuningat, kes vabastab oma rahva. Sel ajal kuulus nende maa Rooma impeeriumi alla.
Kohapeal olid võimu teostamas asevalitsejad, kelle ülesanne oli koguda maksud, tagada riigi toimimine ja viia ellu tollase Euroopa südamest tulevad direktiivid. Võimukeskuste taustal üsna marginaalsel positsioonil rahvas küllap ootas paremat elujärge ja otsustusõiguse tulemist rahva soovidele ja usule lähemale.
Jeesus tundus sobivat sellesse konteksti ühel hetkel väga hästi. Suhteliselt noor, templiaristokraatiast ja veel enam Rooma võimukandjatest eemal seisev, kuuldu-nähtu järgi hea sõnaga ja karismaatiline, oli tõestanud, et suudab rahvamasse ennast kuulama koguda.
Lootused olid tema suhtes äkitselt kõrgel. Jeruusalemma sõitvat Jeesust võeti vastu kui kuningat. Teele laotati palmioksi ja talle anti au. Maises mõttes ei olnud kõik küll väga suursugune, võidukas kuningas tuli hobuse või tõlla asemel hoopis eesli seljas, mõõga ja kulla-karra puudumisest rääkimata.
Aga need kombe rikkumised võis teadjam rahvas talle ka andeks anda, sest prohvet Sakarja oli ette kuulutanud, et «Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas» (Sk 9:9). Peatseks meelehärmiks selgus, et maise kuninga troonile pretendeerijast eristab teda muugi.
Ilmselt oli nii rahva kui äraootavate roomlaste ootus, et võimuhaaraja peab kuskil väljakul mõned miitingud motiveerivate kõnedega ja asub rahva juubelduste saatel võimu üle võtma. Kuid Jeesus ei tahtnud kuidagi võimalikele ootustele vastata. Ei asunud ta poliitilisi kõnesid pidama, ei alustanud vägede kogumist ega kutsunud seloote või muid patrioote koalitsioonikõnelustele.
Tagatipuks ei läinud ta asevalitseja juurde enne, kui teda sinna mõne päeva pärast väevõimuga viidi, ja ka siis oli maise võimu haaramisest asi väga kaugel.
Jeesus tuli Jeruusalemma ja läks peagi pühakotta. Läks sinna, sest tema riik ei ole sellest maailmast. Ta tuli avama teed Jumala juurde, mitte maist maailma muutma. Ometi ei olnud tal ka pühakojas suuremat edu märgata. Pühakoja ärihoonena kasutamise lõpetas ta selleks korraks ära, aga jäädavat muutust sealsesse see ei toonud.
Vana lepingu rahvas oli Messiat oodanud, aga siis, kui ta kohal öli, ei võtnud nad teda omaks. Inimlikud ootused olid teistsugused. Küll usuti omal viisil, aga see usk ei kandnud vilja, ei viinud südameid Jumalale lähemale ega avanud ususilmi ära tundma võitud Lunastajat, kellest prohvetid olid rääkinud, keda isad olid oodanud ja kes nüüd seisis nende seas.
Templi juures oli haigeid ja muid hädalisi nii lohutust saamas kui kerjamas. Rahva arvamuse järgi olid mõnede haiguste põdejad patused, kelle haigus oligi patu tulemus. Nii mõnigi münt võis hädalise poole lennata seepärast ka teatava põlgusega.
Jeesus aga ei põlanud kedagi. Ta suhtles nii põlatud võõramaalaste, maiste moraalinormide vastu eksijate kui ka muul viisil patuseks peetavate või patustega. Pühakojas astus tema juurde haigeid ja Jeesus tegi nad terveks. Samuti oli seal lapsi, kes talle häälekalt au andsid, neidki ei ajanud ta eemale. Jeesus tuli lunastajaks kõigile.
Olgu see meilegi kinnituseks, et Jumala oma olemiseks ei pea me vastama maistele kriteeriumidele ei rahvuse, keele, ideoloogilise puhtuse, silmanägemise teravuse ega muugi maise poolest. Iga inimene saab Jeesuse kuningana oma südamesse vastu võtta ja oma elu tema valitsemise alla usaldada.

 

 

 

 
Urmas Paju,
Võnnu koguduse õpetaja