Kunagisest Kohtla-Järve kaevurist sai Prantsusmaal pühak

Grupp Kohtla-Järve õigeusklikke suundub augustis Bussy-en-Othe’i Jumalaema Kaitsmise kloostrisse Prantsusmaal, et austada seal oma koguduse esimese vaimuliku isa Aleksi Medvedkovi säilmeid, kes 70 aastat pärast surma pühakuks kuulutati ja kannab nüüd Ugine’i õiglase Aleksi nime.

Kui Ugine’i linnavalitsus Savoy provintsis Prantsusmaal otsustas 1956. aastal kohalikku kalmistut ümber tegema hakata, oli vaja teisale matta ka 22 aastat varem surnud kohaliku vene kogukonna preestri Aleksi Medvedkovi põrm.
Haua avamisel selgus, et surnukeha näeb välja kui elus, samas kui kirst oli täiesti määndunud. Samuti ei ilmutanud keha järgneva kolmekümne päeva jooksul mingeid lagunemise tundemärke.

Haritud preester 
Põgenedes punaterrori eest Nõukogude Venemaalt sattus preester Aleksi Medvedkov 1919. aastal Kirde-Eestisse.
1941 kuni 1968 Kohtla-Järve kogudust teeninud preester Konstantin Kümmel kirjutab 1950. aastal praostkonna aruandes, et ehkki kogudus sai oma kiriku Pavandus alles 1938. aastal, oli kohapeal juba 1921. aastal, enne iseseisva koguduse loomist, õigeusklike rühm, mis kuulus Jõhvi koguduse juurde.
Jumalateenistused toimusid põlevkivitöötlemise kombinaadi juhtkonna antud ruumides. Kümmel kirjutab, et jumalateenistusi viis seal läbi 1930. aasta lõpuni ülempreester Aleksi Medvedkov.
Medvedkov sündis 1. juulil 1867. aastal Vjazemski maakonnas külavaimuliku peres. Pärast sisemisi kõhklusi ja Kroonlinna Johannese julgustust võttis vaimulikuharidusega noormees 1895. aastal vastu diakoni- ja kaks aastat hiljem preestripühitsuse. Tema esimeseks teenimispaigaks oli Vrudõ külakirik Jamburgi maakonnas Peterburi kubermangus, kus ta teenis 23 aastat.
Preester paistis silma just jutlustamise ja jumalasõna seletamise poolest, mille tõttu sai ka rohkelt tunnustust – kaasa arvatud ülempreestri tiitel 1916. aastal.
Peagi pärast revolutsiooni mees arreteeriti. Kuna preester ei taganenud oma usust, mõisteti ta surma mahalaskmise läbi. Viimast õnnestus küll vältida ja vanema tütre käendusel pääses ta vangistusest, millele järgnes pagemine Eestisse. Vaimuliku pere seadis end sisse Kohtla-Järvel.

Kaevur vastu tahtmist
Pühaku eluloos öeldakse, et tingimused kohalikes kaevandustes olid väga rasked ja vene põgenike näol oli tegemist odava tööjõuga.
Eluloos on kirjas, et piinatud ja vaevatud vaimulik kaotas tööl kaevanduses lõplikult oma tervise ja suunati mõne aasta pärast öövalvuriks. 1923. aastal määras EAÕK kirikuvalitsus preestri Jõhvi Jumalailmumise kiriku koosseisuväliseks vaimulikuks, aga tema peamiseks ülesandeks jäi teenida vaeseid emigrantide peresid Kohtla-Järvel. Pere elas ise samuti äärmises vaesuses. 1929. aastal kustus Tartu haiglas Medvedkovi abikaasa eluküünal.
Samal aastal pöördus Medvedkov Pariisi metropoliidi Euloogi poole, kes oli Konstantinoopoli alla kuuluva Venemaa kiriku juht Prantsusmaal, taotlusega pääseda sinna teenima. Ühes oma tütarde ja tütrelapsega mindigi Prantsusmaale. 1930. aasta lõpust asus ta teenima Ugine’i Savoy provintsis, kus oli 1927. aastal loodud Püha Nikolause kogudus.
Ehkki kehaline tervis oli vilets, pühendus preester oma kolmel viimasel eluaastal täielikult vaimulikule teenimisele. Eriliselt paistis ta silma armastusega laste vastu, keda pidas siiraiks. Ugine’is sattus ta konflikti oma koguduse eestseisusega, kes kaebas, et teenistused on liiga pikad, vaimuliku rüü on räpane ja tema tütar ei saa isegi oma lapse kasvatamisega hakkama. Piiskop asus aga vaimuliku poolele ja saatis hoopis eestseisuse laiali.

Pühaku pärand
Isa Aleksi suri maovähi tagajärjel 22. augustil 1934. aastal 67aastaselt ja maeti Ugine’i kalmistule. 11. augustil 1956 maeti preester taas, aga 3. oktoobril viidi lagunemata keha St Germain Du Bois’ vene kalmistule. Konstantinoopoli patriarh kuulutas isa Aleksi pühakuks 16. jaanuaril 2004. Pärast kanoniseerimist viidi pühaku säilmed pidulikult Jumalaema Kaitsmise nunnakloostrisse Bussy-en-Othe’is.
Kohtla-Järve Issanda Muutmise koguduse delegatsioon eesotsas preester Nikolai Terenteviga plaanib tänavu augustis külastada Kohtla-Järve esimese vaimuliku puhkepaika Prantsusmaal.
Ühtlasi käivad läbirääkimised selle üle, et osakest pühaku säilmetest võiks kaevurite linna kirikus hoida. On teada, et Narva giidide ühendus plaanib meie kandi pühakust fotonäitust, mida tahetakse eksponeerida Peterburis, Suur-Vrudõ külas, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Tallinnas, Pariisis ja Bussys.
Aastaid Issanda Muutmise kogudust teeninud isa Dionissi ütles Põhjarannikule, et kahtlemata on fakt, et isa Aleksi on Kohtla-Järvel teeninud, suur au kogudusele. Dionissi teab rääkida, et Aleksi oli juba eluajal imelise võimega – tema palve võis inimesi ravida. Keda püha Aleksi tänapäeval võiks aidata?
«Usun, et ta võib aidata inimesi, kes olid hädas nagu Vene emigrandid pärast bolševike riigipööret. Ta on peaaegu meie kaasaegne ja saab seetõttu meist paremini aru,» arvas Dionissi.
Teet Korsten,
Põhjarannik

Kommentaar
MATTIAS PALLI,
EAÕK ülempreester:
Kirik arvab pühakute hulka inimesi, kes on Kristuse järgimisel erilist indu näidanud: kannatanud märtrisurma, usku levitanud, mungaelus alandlikkuse või jumalakaemusega silma paistnud vms. Osa, kuid mitte kõik, teeb imetegusid juba eluajal. Paljud pühakud jäävad aga esialgu maailmale varjatuks ning Jumal ilmutab neid hauataguste imetegude kaudu. Üheks selliseks võib olla ihu lagunemata jäämine. Jumala arm täidab mitte ainult inimese hinge, vaid ka keha ja see võib avalduda keha seletamatus mumifitseerumises tingimustes, kus teised maetud lagunevad. Kuid see pole ainus ega tingimatu pühaduse märk. Olulisem on alati see, kas ja kuidas inimene on elanud evangeeliumi järgi.
See on õnn ja au, kui pühakuks tunnistatud inimene on sinu kodulinnas elanud. Kristlus on lihakssaamise-usund; püha inimese eluaegne ümbruskond kannab tema kaudu ka Püha Vaimu puudutust. Lisaks tuletab see meelde, et Kristuse jälgedes käimine on võimalik mitte ainult kunagi ja kuskil, vaid ka siin ja praegu. Meie kirik austab püha Aleksit juba ammu teiste kohalike pühakute seas, temast on maalitud ka ikoon.

Pildigalerii: