Kunagi pole hilja muutusteks

Mt 25:31–46
Jeesus Kristus ütleb: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40). Keegi on kunagi toonud sellise võrdluse, et kui sa jätad tänaval kerjusele raha andmata, siis oled sa tegelikult jätnud selle Jeesusele andmata. See on päris tabav võrdlus, milles on oma mõte ja tõde sees. Ütleb ka Jeesus ise, et mida oleme jätnud tegemata teistele, seda oleme jätnud tegemata talle. Elades keerulises ja omakasupüüdlikus maailmas, võiks see olla selline mõte, mida endaga kaasas kanda. Rohkem tuleks tähelepanu pöörata suhetele ligimesega. Meis peaks olema soojust ja isetut käitumist teiste suhtes. Head tehes ei tohiks keskenduda sellele, mis kasu me ise saame, vaid sellele, kas abisaajal on sellest kasu, mis ma talle annan.
Oleme jõudnud aega, mis puudutab meist igaühte. Keda rohkem, keda vähem, kuid kindlasti ei jäta see kedagi külmaks. Oleme jõudnud millegi lõppu ja mõtleme igaviku peale. Kirikuaastas on jälle üks ring täis saamas ja lõppemas igavikupühapäevaga. Taas liiguvad mõtted elu ja surma radadel. Oleme jõudnud aega, kus kipume oma mõtetes meenutama olnut ja neid, keda enam meie kõrval pole. Kuid ärgem unustagem iseennast. Enda elu ja võimalusi, mis Jumal meile annab.
Ma tahaksin täna küsida, mis on inimese elu. Millega seda võrrelda? Kindlasti saab neile küsimustele anda palju teaduslikke ja teoloogilisi vastuseid, kuid täna tahan võrrelda inimese elu hoopis reisiga. Igaüks meist on vähemalt korra reisinud. Oluline pole reisi pikkus ja kaugus, vaid tähtis on reisimisega seotud ärevus ja põnevus eesseisva suhtes. Reisil olles satume täiesti uude keskkonda ja olukorda. Püüame aru saada kohalikust kultuurist, tavadest ja kommetest. Püüame mõista kohalikku traditsiooni. Samuti püüame luua kontakte inimestega. Kogu reisi vältel soovime osa saada sellest, mida see koht meile pakub. Nii palju kui on võimalik, püüame käia kohalikus rütmis, süüa kohalikku toitu ja nautida kultuuri.
Kuid tahes-tahtmata saab kord reis läbi ja peame tagasi pöörduma koju. Naaseme mälestuste, piltide ja lugudega. Mis saab paigast, kus viibisime? Tegelikult mitte midagi. Seal jätkub kõik samamoodi nagu enne meie reisimist sinna. Meie läheme küll koju, kuid elu läheb omasoodu edasi. Ja nii ongi, et inimese elu on üks reis siin maailmas. Kas siis pikemat või lühemat sorti. Meile antakse aeg siin maailmas veetmiseks ning võimalus osa saada kõigist hüvedest, kannatustest, rõõmudest ja muredest. Osa saada kõigest, mida pakutakse. Meie ülesanne on ära tunda ja vastu võtta pakutav ja seda kasutada ka teiste hüvanguks. Kui meie aeg siis maises elus täis saab ja meid koju kutsutakse, siis maapealne elu jätkub. Ei jää elu siin seisma. Meist jäävad maha mälestused, pildid ja lood, mida teistele rääkida. Pärast maise reisi lõppu siirdume taevasesse koju, kus meid oodatakse ja ava­süli vastu võetakse. Me siirdume koju, kuhu Jeesus ise meile on aseme valmistanud.
Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba, öeldakse teises Korintose kirjas (2Kr 5:10). Iga lõpp on millegi uue algus. Uus algus tähendab uusi võimalusi, mis on antud kasutamiseks. Uus algus annab võimaluse ennast muuta. Võimaluse teha asju paremini ning püüda parandada oma suhteid ligimesega. Annab võimaluse andestamiseks. Iga inimene siin maailmas vastutab ise oma tegude ja tegematajätmiste eest. Ja kord, kui saabub õige aeg, tuleb meil Kõigekõrgemale ka aru anda. Anda aru selle kohta, mida oleme endale ja oma ligimesele teinud ning mida oleme jätnud tegemata.
Nii kaua kui pole saabunud aruandmise aeg, on meil võimalus alustada otsast. Kasutada võimalust muutumiseks, endasse vaatamiseks ja oma suhtumise ning käitumise parandamiseks. Kui saabub kohtumõistmise päev, siis pole enam midagi teha. Kõik tehtu ja tegematajätmine on selleks hetkeks juba kirja pandud. Kuid Jumal teab, kui palju oleme pingutanud. Teab, kui palju oleme libastunud ja kui palju oleme kasutanud meile antud võimalusi. Tema teab, mida oleme teinud ja mida mitte ning vastavalt sellele mõistetakse meie üle õiglast kohut.
Kirikuaasta on lõppemas ja meie pilgud on pööratud juba uude ootusi ja lootusi täis aega. Esimene advendipühapäev on lähenemas ja ühtlasi on sellega saabumas uus algus. Ärgem unustagem, et kunagi pole hilja muutusteks, seda võimalust tuleb kasutada seni, kuni seda aega meile antakse. Iga lõpp on millegi uue algus. Me ootame oma Päästja tulekut siia maailma. Ootame valguse ja soojuse saabumist kõige külmemal ja pimedamal ajal, et Tema valgus meid soojendaks ja oleks teejuhiks pilkases pimeduses. Aamen.

 

 

 

 

Merle Prass-Siim,
Paldiski koguduse õpetaja