Kummardus venna Vello Salo mälestusele

Täna möödub kaks aastat katoliku kiriku preestri, teoloogi, tõlkija ja kirjastaja Vello Salo surmast. Teda meenutavad ja süütavad mälestusküünla ilmselt paljud, teiste seas ka tema õde Eevi Salm (83).

4. märtsil, Eesti Kiriku taasilmumise aastapäeval helistas Eesti Kiriku toimetusse suurepärase diktsiooni ja värske, noorusliku hääletooniga Eevi Salm. Ta oli eelmisel päeval ilmunud lehenumbrit lugenud ja ei saanud kuidagi teisiti, kui haaras telefoni, et tänada kirjutiste sisukuse eest. Eks südame teeb soojaks, kui toimetuse jõupingutusi märgatakse!

Hea märkamine ja tänamine on Eevi elutunnetuses oluline: „Ükskord helistasin kohalikku toidupoodi ja märkisin, et olen kauplusega väga rahul, pole milleski pidanud pettuma, kõik on väga sõbralikud ja viisakad … Teiselt poolt kostis vaikus. Küsisin, et milles asi, kas ikka kuulsite. Vastati, et kas oleksite nii kena ja helistaksite meie keskusesse ja räägiksite sama juttu neile. Tundub, et häid sõnu kuuleb inimene vähe. Ma leian, et kui on halba öelda, siis ütle nelja silma all, kui ei suuda ütlemata jätta, aga kui sul on mõni hea sõna, siis jaga seda kindlasti.“

Meie vestlus proua Eeviga ei piirdunud sellega ja üsna pea selgus, et pensionipõlve pidav Eevi on ENSV teeneline õpetaja, Tallinna Jaani koguduse liige, pikaaegne Eesti Kiriku lugeja ja esimesed kaks aastat tellis lehte talle vend Vello Salo. Isa Vellost rääkisime palju ja kui tegin ettepaneku intervjuuks, siis arvas minu vestluspartner, et ei tea, kas maksab. Järele mõeldes otsustas ta, et ainult juhul, kui see on tema kummardus oma venna mälestusele.

Jagage palun oma lapsepõlvemälestusi. Kasvasite Lalsis koos kolme vanema vennaga, kellest vanimat mäletavad paljud isa Vello Salona, kes sündides sai nime Endel Vaher.

Eevi Salm: Olin pere neljas laps ja esimene tütar. Meil ei olnud kodus telefoni ja kui isa sai teada, et laps on Tartus sündinud, ja läks postkontorisse, et emale helistada, siis arvas ta, et nii külmal päeval sünnib kindlasti ka poiss ja vägilane. Tagasi koju sõitis ema koos vastsündinuga külmas bussis ja sealt edasi 5–6 kilomeetrit hobureega. Onu kihutas nii, et vahutükid hobusel lendasid, kartis, et laps võib külma saada. Jäime kõik terveks.

Ema oli väga tubli naine, niisugused peaksid emad olema. Pereelu on tollest ajast palju muutunud. Lalsi oli pisike alevik. Kasvasime koolimajas, sest isa oli koolijuhataja, ema kodune. Üle tee asus õigeusu kirik. Veel olid alevikus pood, politseimaja, rahvamaja, kooperatiiv, sidekontor ja veski. Viimases majas aleviku majade reas elas minu isa tädi Anna. Meie suguvõsa on väga mitmekülgne, Anna tütar oli Karl Vaino ema. Nad olid Venemaale rammusama maa lootuses ümber asunud, ent hiljem naasnud.

Olin 1944. aastal kuueaastane, kui isa tapeti. Sakslastel oli metsas teejuhti vaja, minu isa kuulus Kaitseliitu ja oli üks nendest, kes kaasa läks ja puna-parašütistid tulistasid neid puu otsast. Rahvamajas maeti tookord korraga neli meest. Ema tõstis mind kirstu ääres isale pai tegema – seda mäletan. Ema oli väga vapper, pidas veel kõne ja asendas isa mõne kuu koolijuhatajana. Vend Endel oli sel ajal Soome armees.

Kas teie perel oli suhe kirikuga olemas?

Kõik ümberkaudsed inimesed käisid Lalsi õigeusu kirikus. Ei mõeldud, et kas olen usklik või mitteusklik, tol ajal oli see loomulik. Usk oli iseenesestmõistetav, selle üle me ei juurelnud. Lastel oli kõige suurem rõõm, kui ülestõusmispühade ajal lubati kella lööma. Käisin koos vendadega. Muidugi kellamees jälgis meid.

Kui ema kuskile läks, siis ütles mulle, et vaata et sa oled tubli tüdruk, sest Taevaisa näeb kõike. Läksin õue ja uurisin taevast, et kust kohast ta siis vaatab. Luterliku kirikuga liitusin laulatades. Olin siis teeneline õpetaja ja pidime seda väga vaikselt tegema. Ämm oli väga usklik … ta maksis minu teadmata pikki aastaid minu kirikumaksu.

Millised suhted olid teil vendadega?

Vennad olid elu lõpuni suurepärased. Minu jaoks jäi kõige vanem, 12 aastat vanem Vello Salo – ei teagi, kas ta võttis eesnime meie keskmise venna järgi – elu lõpuni Endliks. Kõige enam meenub ta õppuri rollis. Silme ette tuleb pilt, kus ta on kodus diivanil pikali, karp keelesiltidega käes. Ta õppis varakult soome keele selgeks, oli keeltele väga aldis, ega muidu poleks 16 keelt osanud rääkida.

Elasime kooli teisel korrusel kahetoalises korteris. Perekond oli väga kokkuhoidev, minu hoidmine oli vendade ülesanne. Näiteks panid nad mulle parki võrkkiige ja jälgisid, et ilusti kiigun. Käisime koos kalalgi. Hiljem elus tegid nad mulle igasuguseid heategusid.

Haridus oli meie peres suur väärtus. Emagi oli lõpetanud Viljandis keskkooli, aga ei saanud õpetajana pärast isa surma enam töötada. Kutsuti Viljandisse julgeolekusse vestlusele ja tema koolitöö lõppes sellega.

Endli tarkus paistis juba varakult lapseeas välja, seetõttu saadeti ta Põltsamaale kooli. Kui venelased tulid, oli ka isa Põltsamaa keskkoolis õpetaja. Siis otsustas vend koos ühe teise poisiga Soome sõdima minna. Mäletan, et olime kõik lapsed toas ja vaatasime, kuidas ema läks aiast teeni Endlit saatma. Emale oli see raske.

Pärast seda ei teadnud me tema saatusest midagi, aga ema ei arvanud kunagi, et poeg Endel on surnud. Ta lootis pidevalt. Tol ajal kohalik Vene võim leidis, et kuna mu ema oskab hästi süüa teha, siis peab ta lenduritele, kes seal laagris olid, lõunat tegema. Kui ema tegi lõunat, siis märkasin, et nõelub kellegi nööpe ja parandab noorsõduri riideid. Kui see Vene sõdur küsis, et miks te mind aitate ja nii lahke olete, siis ema vastas, et minu laps on ka kusagil ja olen kindel, et ka teda keegi aitab.

Minu vanatädile Annale tuli hiljem Itaaliast kaart. Kaardil on hoopis võõras itaalia nimi all, aga vanatädi taipas kohe … ja tõi selle emale. Elasime siis ühes talus, meil polnud ju kuskil eladagi, me ei olnud soovitud inimesed. Tulin koolist, ema võttis mu sülle ja küsis, et tüdruk, kas oskad suud pidada … Siis luges selle kaardi ja ütles, et vend Endel on elus … Mul on kõik kirjad alles, see on tohutu vara.

Millal teil tekkis isiklik suhe Itaalias elava vennaga?

Siis algaski kirjavahetus. Ema ütles, et ta on su vend, võid ka kirjutada. Eks ma kirjutasin ja selles vanuses hakkasin igasugu asju tahtma. Vend palus omakorda raamatuid, tahtis Eesti eluga kursis olla.

1977. aastal sai Endel mingi Vene valitsuse vea tõttu Eestit külastada. Ta saabus päeval, mil plaanisin parteisse astuda, sest polnud mitme asjaga rahul, mis meie kasvatuses toimus. Hariduselu eesotsas olid kompartei liikmed, mõtlesin, et kui olen nendega koos, siis saan elu mõjutada. Ootasin parteikoosoleku ruumi ukse taga pikalt, ise mõtlesin, et laev jõuab just sadamasse ja kõik pere liikmed on sadamas vastas, tuleb minu ammu oodatud vend. Hakkasin nutma. Sekretär märkas, küsis, miks nutan, ja mind ära kuulanud, soovitas kohe vennale vastu sõita. Rohkem mind ei kutsutud. Jäin olukorraga rahule, kuna sain aru, et mu telefonikõnesid kuulati pealt …

Kui Endel tuli Eestisse, siis ta haaras kõigest kinni, tahtis kõiki näha, kõigiga rääkida. Hiljem olin talle omamoodi käskjalg, pidin jälle kellelegi sõnumeid ja tervitusi viima. Tema laiendas minu tutvusringkonda suuresti. Ta armastas väga siinseid kirjanikke ja püüdis välismaal neid avaldada. Lennart Merilgi käisin juba siis külas, kui ta polnud veel president.

Millal saite teada, et Endlist preester on saanud, ja kuidas suhtusite sellisesse valikusse?

Kui Lennart Meri käis Torontos oma filme tutvustamas, siis juba teadsin. Tol ajal ei mõelnud sellele. See oli tema elu. Mõtlesin ainult, et miks seal kirikus nii on, et ei tohi naist võtta. Endel sobis lastega nii hästi. Mulle oleks meeldinud, kui tal pere olnuks.

Endel pidas kõikidest lugu, oskas kõigiga suhelda ja ei tõstnud end esile. Meid kõiki ta hoidis, aitas nii jõu kui ka nõuga. Alguses, kui ta Eestisse tagasi kolis, elas minu juures. Hiljem kolis Tartusse. Saime kõik ilusti läbi. Käisin tal ikka külas. Mu poegadega ka klappis. Kloostrirahvaga suhtleme siiani. Tema mälestustuba kloostris on tore. Sorteerime siiani ta isiklikke asju, praegugi on nurgas seitse kasti. Ta pani ka palju ise oma arhiivi pakkidesse ja kastidesse. Mu poeg Hardi, kes Endliga väga hästi läbi sai, viib neid järk-järgult arhiivi.

Jagasite, et olite viimane lähedane, kes teie venna surivoodil oli.

Oma viimastel päevadel ta kuulas, suurt ei rääkinud. Ka suremisest mitte, pigem palvetas koos külalistega. Sel päeval ei arvanud, et ta sureb. Olime koos ühe külalisega, kes ka Pirital missadel käis, tuli oma vaimulikule külla. Kui ta ära läks, siis jäin üksinda venna juurde. Korraga ta ütles, et too mulle kiiresti pass, lennuk ootab mind … Vastasin, et puhka natuke enne ja siis mine lennukisse. Pärast seda tulingi ära rahulikult mõeldes, et vast ikka läheb tal paremaks. Küsisin alt õe käest, et kas selles palatis on ainult surijad. Sain vastuse, et mis te nüüd … üks paranenud mees käib tänini külas. Läksin rahulikult koju ja järgmisel hommikul helistati, et Endel on läinud … see oli just ülestõusmispüha ööl.

Kui Endli mälestustuba eelmisel aastal Pirita kloostris avati, siis tahtsin külalisteraamatusse Endli mälestuseks kirjutada omatehtud luuletuse, ent olin sel hetkel nii liigutatud, et ei suutnud. Loen teile nüüd selle. Nii palju veel taustaks, et oma ema nimetasime mammaks ja vanaema memmeks.

Ma pole mamma ega memm,

seepärast viletsana tunnen end.

Küll nendel oleks sulle palju öelda,

kuid mina mõistan ainult omaette mõelda.

Mu mõte on kui teekond pikk,

mis lõppeb sooviga, et sina oleks ikka õnnelik.

Kätlin Liimets

Eevi Salm (neiupõlvenimi Vaher)

Sündinud 9. detsembril 1937 Tartus

Kasvas Lalsis koos vendade Endli, Vello ja Arvoga

Ristiti õigeusu kirikus, abielludes liitus luteri kirikuga

Lasteaiaõpetaja kõrghariduse sai Peterburi pedagoogilises instituudis

Töötas pikalt lasteaiaõpetajana

Hiljem tegeles õpetajate täiendkoolitusega

On ENSV teeneline õpetaja

Oli viimane lähedane, kes isa Vello surivoodil oli