Külvata kannatlikkuses

Jk 5:7–8
Üks ristirahva tuntud palve kõlab nii: «Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, söakust muuta asju, mida ma muuta suudan, ja tarkust, et nendes asjades alati vahet teha!»
Tõepoolest, kristlase elus on ääretult oluline oskus eristada asju, mida saame teha ja peame tegema, asjadest, mis meist ei sõltu ja mille suhtes peame endas kasvatama kannatlikku meelt. Laiemalt võttes tähendab see püüdlust jõuda selgusele oma missioonis. Püüdlust ära tunda seda, milleks oleme kristlastena ja kirikuna kutsutud, ning ka seda, milleks meid kutsutud ei ole.
Jaakobuse kirja salmid manitsevad kristlasi olema kannatlikud Issandat oodates. Olema kannatlikud nagu põllumehed põlluvilja valmimist oodates, sest see on Jumala, mitte inimeste kätes. Kristus ise tuleb aegade lõpul oma kirkuses ja väes ning mõistab maailma üle kohut, kogudes oma aitadesse saagi, mis Tema põldudel kasvama on läinud ja vilja kandnud.
Lõikus ja saagi hindamine on Jumala töö, inimene on sellest vabastatud. Jeesus on Matteuse evangeeliumis rääkinud tähendamissõna nisust ja raiheinast. Inimene ei tohi oma kannatamatuses minna viljapõllule ja hakata umbrohtu kitkuma. Inimese silm on tönts ja käsi kohmetu ning nii võib juhtuda, et ta kitkub koos raiheinaga välja ka nisu. Tuleb olla kannatlik ja lasta viljal kasvada Jumala põldudel, olenemata sellest, et inimene arvab tundvat, mis on nisu ja mis mitte.
Kristliku kogudusena lõikame sageli eneselegi aru andmata. Vana ühtse kristlaskonna hääbumine ja elu vähemusena maailmas, mis ei taha enam tunda Kristust ja kirikut, naelutab meie pilgu tulemustele. Kuulutustöö viljad on enamasti kehvakesed ja sellele keskendudes on kerge muutuda pessimistlikuks ja kibestunuks.
Eriti päevakajaline on see nüüd, kalendriaasta lõpul, kui kogudustes loetakse liikmeid, vaetakse aasta töö tulemusi ja võrreldakse sellest lähtuvalt kogudusi omavahel. Edukas kogudus on teadagi milline: suur, aktiivne ja rikas. Selliseid kogudusi on aga Eestimaalt väga raske leida, rääkimata sellest, et neid on raske leida ka Uuest Testamendist.
Silmnähtava edasimineku puudumine või lausa tagasiminek arvudes tekitab ebaedu tunde. Olla ebaedukas edukust kummardavas maailmas on paras katsumus igaühele, kes vähegi kaasaegselt mõtleb. Aga see on rikutud mõtlemine, kantud nendest mõttemudelitest, mida surub meile peale edukust taotlev ja tulemustele suunatud maailm.
Milline võib olla Jumala hinnang kristlikele kogudustele? Kas võib Tema silmis leida tunnustust näiteks kogudus, kus pikaajaline kuulutustöö on kasvatanud vaid mõne tubli kristlase? Küllap saame kord vastused ka nendele küsimustele, seniks aga olgem pika meelega ja hoidugem lõikamast – Issanda tulemiseni.
Oodata pika meelega ei tähenda aga passiivset ootamist. Kristlase võrdlus põllumehega annab aimdust sellest, millisele tööle meid kristlastena on kutsutud. Meie ülesanne ei ole tegeleda lõikuse ehk resultaatidega, vaid külvamise ehk kristliku kuulutuse ja tunnistusega.
Siinkohal on paslik meenutada Jeesuse tähendamissõna külvajast. Külvaja läheb väljale ja külvab seemet igale poole: seda langeb tee äärde kõvale maale ja ohakate sekka, kus see ei lähe kasvama või kängub kiiresti, aga seemet langeb ka heasse mulda, kus see idaneb ja läheb kasvama. See on tabav võrdpilt apostellikust kuulutusest ja tähendab jumalasõna levitamist kõikjale ning sellel on vähe pistmist ainuüksi edukuse taotlusega.
Kuulutustöös peame olema valmis selleks, et suur osa vastustest võivad olla negatiivsed ja vaenulikudki. Ei ole nii, et kui oleme hästi külvanud, on saak ilmtingimata hea. Lõikus on alati seotud üllatustega ja ei saa luua otsest seost külvi ja lõikuse vahel.
Seda tõde mõistab põllumees hästi ja sellepärast ta ongi kannatlik ootaja. Põllumehe amet ja kristlase amet on mõlemad käesoleval ajal ebapopulaarsed. Varugem siis kannatlikkust, sest Jumala loomiskord kehtib ikka veel kindlana, vaatamata sellele, kas see on popp või mitte.
Kristlasena oleme kutsutud järgima oma missiooni: tegema jumalariigi külvitööd ja ootama kannatlikkusega lõikuseaega Issanda tulles. Oleme kutsutud kasvatama endas pikka meelt, mis aitab üle elada nii edu kui ebaedu aegu.
Oleme kutsutud kinnitama üksteise südameid, et suudaksime elada julgelt, kontrastse ja tunnistava kogudusena, mis kannab teistsuguseid väärtushinnanguid kui raha, edukust ja isiklikku heaolu taotlev maailm. Kas pole selline kutsumus vabastav! Vabastav olemaks julgelt omamoodi kogudusena, kes ei taotle kompromissi valitseva mentaliteediga iga hinna eest ja igas küsimuses. Kogudusena, kes jagab lahkelt rõõmusõnumit Lunastaja tulekust siia maailma ja kelle osadusest kiirgab killuke selle lunastuse valgust. Ka nüüd – ja eriti nüüd, alanud advendiajal.
Tiina Janno, Audru koguduse õpetaja