Kultuur, kirik ja kirjasõna

On tore, et kultuuriministeerium on tänavuse aasta kuulutanud kultuuripärandi aastaks. Ja veel toredam, et nii välja öeldud avaliku arvamuse kohaselt mahub ka kirik kultuuripärandi kuvandisse. Järelikult kõik seegi, millega kirik tegeleb, jutt polnud ometi vaid ehitistest. Ajaleht Eesti Kirik rõõmustab.
Et kirik kui institutsioon on ajalooliselt seotud kirjasõnaga, selle leviku ja arenguga, mis on andnud kirjasõnale niisuguse positsiooni ja võimu, nagu tal täna on, selle oluline teetähis on emakeelne piiblitõlge. Sellega seotud rõõmustav uudis on äsja kirjastuselt Ilmamaa ilmunud esimene eestikeelne kompaktsem tõlkekogumik Martin Lutheri tekstidest, pealkirjaks «Valitud tööd».
Tallinna-Tartu bussis oli ootamatult rõõmus tunne istuda kõrvuti inimesega, keda vanuse tõttu üldiselt peetakse internetipõlvkonna esindajaks. Ta küsis, kust leida üht tea­tud raamatut, mis juba kindlasti ka netis olemas. Kaasreisija sõnul meeldib talle just see, et raamatut saab lugedes käes hoida ning vahepeal langetada, et mõelda. Veel ütles ta, et loeb mitte süžee pärast, vaid selleks, et autori vaimuga samastuda ja et selle võimaluse annab talle teatud sobiv tekst.
Mõtlesin seejuures, kui kerge on langeda vahepeal mõttestampidesse à la totaalne internetipõlvkond ja et sellest lihtsalt peab hoiduma.
Ka Eesti Kiriku tellimine on hoolimata üleilmsest võrgustumisest olnud küllalt hoogne ning jätkub, see tähendab et lehtellimust saab vormistada kogu aeg. 2013. aasta tellimiskampaaniaga liitus Johannes Esto Ühing, kes soovis toetada seda oma kirjastuse raamatute kinkimisega kogudustele, kust laekus kõige enam lehetellimusi. Eile said nende koguduste õpetajad kinkepakid Roostal kätte.
Juune Holvandus