Kultuur algab inimesest

Inimeseks olemine algab kultuurist. Inimene kannab kultuuri endas, kasvatab ja arendab seda ning annab põlvest põlve edasi. Me oleme oma vanemate ja vanavanemate nägu. Meie lapsed on meie nägu. Sajandid küll kaovad ja meie ühes nendega, aga meie väärtushinnangud ja mõtlemine kanduvad edasi just läbi kultuuri.
Kultuur algab inimesest, see tähendab, et kultuuripärandi suurus ja rikkus algab iga üksikisiku vaimsest suurusest ja rikkusest. Inimesel peab olema aega ja võimalust raamatuid lugeda, kontserdil ja näitustel käia. Selleks, et ta seda teha saaks, peab olema keegi, kes raamatuid kirjutaks, kontserdil esineks, pilte maaliks jne. Täiesti mõttetu tegevus, võib mõni pragmaatik öelda, mingit füüsilist lisaväärtust see ju maailma juurde ei too. Aga inimene ei ole ainult ihu. Inimene on ka hing ja vaim ning neid kahte ei tohi nälga jätta. Füüsiliselt ja vaimselt terve inimene vajab muusikat ja ilu enda ümber ning kui neid ei leia, võib inimese näo endas kaotada.
Iga inimene on rikas tervik, mis elu jooksul kõigi meeltega ammutab kultuurilisi väärtusi ja, mis seal salata, ka palju väärtusetut. Valikuid saab tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas igaüks ise teha. Kas veeta oma õhtud kontserdisaalis Bachi nüansirikka muusika keskel või tümpsutada jalga öölokaalides koos muu sinna juurde kuuluva manustamisega, on igaühe enda otsustada. Aga kas kõik valikud on ikka meie teha? Me ei saa valida endale isa ja ema, õdesid-vendi. Sünnime siia maailma nii, nagu meile antakse. Kool, kodulinn, lapsepõlvesõbrad – need on tihti meist sõltumatud arengutegurid. Täiskasvanuna saame valida eriala ja tööd, aga sealgi mängivad tihti rolli geenid, tutvused ja kahjuks ka rahalised võimalused.
Iga loova kunsti esindaja, olgu kirjanik, muusik või kunstnik, tegeleb jumaliku tööga. Jumal lõi maailma kuue päevaga, meie kunstnikud tegelevad ka jumaliku loomistööga. Vahe on muidugi selles, et kui Jumala loodu oli täiuslik, siis inimese loodu peegeldab eelkõige inimest ennast.
Muusika poolest on Eesti suhteliselt õnnistatud olnud. Meil on palju häid interpreete ja heliloojaid, kes on kuvandi Eesti kõrgkultuurist kaugele viinud. Kuid ei tohi unustada, et areng peab olema pidev. Eriti käesoleval ebastabiilsel ja rahutul aastal kipub kaduma kindlustunne ning lootus. Kui kultuurikandja ei leia oma ideedele rakendust ja toetust, tekib väsimus. Kui muusik ei saa anda kontserte, siis ta varsti polegi enam võimeline seda tegema, sest vorm kaob. Kui heliloojalt keegi teoseid ei telli (ja neid ei esita), siis ta neid kaua sahtlipõhja ka ei kirjuta – pere tahab toitmist ja elu äraelamist.
Kogu meie elu on projektipõhine. Selleks, et natukenegi kultuuri teha, tuleb pidevalt tegelda raha otsimisega ehk projekte kirjutada. Minu kirjutatud projektidest kultuurkapitalile, kultuuriministeeriumile ja erinevatesse Euroopa programmidesse võiks mahuka raamatu kokku saada. Vahel läheb hästi ja elu toimib, aga viimasel ajal on tekkinud mingi nihe. Kas on põhjus rahajagajate väärtushinnangutes või raha vähesuses, ma ei tea. Maarjalaulude festival ei saanud toetust ei kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalilt, kultuuriministeeriumilt ega Maarjamaa-aasta programmi raames. Kirikumuusika liidu kontor on sel aastal pidanud olema ligi pool aastat suletud, olgugi et see on ainuke keskne luterlikke kirikumuusikuid ühendav ühing. Ka uus aasta algab meie jaoks eksistentsiaalse võitlusega – mitmete fondide jaoks pole meie tegevus «abikõlblik» ega väärtustatud. Saan aru, et muusikategevuse koordineerimine ja korraldamine on väga mittemajanduslik ettevõtmine, kuid siin jõuamegi tagasi väärtushinnangute juurde.
Paljude asjade või inimeste väärtust hakkame tihti mõistma alles siis, kui neid enam ei ole. Kui enam orel ei hüüa ja keegi ei rõõmusta südant lauluga. Inimese mõtlemismaailm on inertne, aga paraku ka kohanemisvõimeline. Viimasest johtuvalt unustab kunstist ilmajäänud inimene mõne aja pärast selle olemasolugi üldse ära. Polegi vaja kontserdil käia või milleks laulmisele aega kulutada. Seega jääb üle vaid soovida muusikutele usku ja vastupidavust.

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees