Külluse Jumal, pillaja Jumal …

Paasa, juutide püha, oli ligi. Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: «Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?» Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle: «Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.» Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle: «Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?» Jeesus ütles: «Pange inimesed istuma!» Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest. Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: «Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!»
Jh 6:4–12

Kõik leiva ümber toimuv on olnud ajaloos alati tähenduslik. Praegugi ei saa paljud inimesed maailmas kiidelda täis kõhuga. Leiva pärast on sõditud ja üksteist vihatud. Kõik nn õiglasema maailmakorra ehitusmeistrid on tõotanud omadele maad ja leiba. Ja muidugi ainult omadele … Ometi on inimesel veel üks nälg, mida ei saa ka viljakam maa ja parim viljasaak leevendada. Me võime seda nimetada vaimseks või ka metafüüsiliseks näljaks. Nimi ei olegi oluline.
Ei ole keeruline mõista, et ilma leivata kuigi kaua vastu ei pea. Meie vaimulik olemine variseb kokku, kui hing on näljas. Maine on seotud vaimsega. Fanny de Sivers on siinkohal mõtisklenud nõnda: «Millegipärast peame seisma tihedas seoses maaga ja tundma seda seost. Ainult vähesed pühakud on suutnud end sellest lahti rebida. Nn ineedia puhul võtab keha tarvilikke toitvaid elemente õhust, nagu arvatakse. Kuid ka õhk on seos materiaalse maailmaga …»
Jeesuski näitab evangeeliumis, kui oluline on inimese seos leivaga ja et ta on valmis siin inimesele appi tulema, «näljasele leiba murdma». Viis odraleiba ja kaks kala on tõesti väike kogus, isegi veidi ühele perele. Siin on aga viis tuhat meest, naised ja lapsed …
Veel enne seda enneolematut imetegu aga toimub üks oluline sündmus. Kusagilt tuli saada need viis leiba ja kaks kala. Keegi peab olema valmis need loovutama. Väike poiss saab siin suure söömaaja ettevalmistajaks. Temas on suuremeelsust ja halastust. Poisi tegu saab õnnistuse osaliseks. Nii võivad meiegi väikesed loovutamised ja pisikesed ohvrid teenida paljusid, kuigi esmapilgul võivad need tunduda tühised ja tähtsusetud.
Kõik saavad söönuks. Kaksteist korvitäit palakesi jääb ülegi. Seal, kus tegutseb Jumal, on küllus. Tema õnnistus ei lõpe ühe söömaajaga, vaid jätkub, meie jaoks ka armulauas, kus Jeesus ise ennast kogudusele kingib. Inimese üles ehitamine on Jumalal südamel.
Inimene peab aga mõistma, et tema maisedki mured ja probleemid on seotud vaimse olukorraga. Seesmist vabadust ei saa kinkida ükski kuningas või seadusepügal. Siin tuleb inimesel võtta vastutus ja kasvada südametarkuses. Nii saadakse vabaks ja seesmine vabadus võimaldab lahendada paljud igapäevaelu probleemidki.
Oleme paastuaja keskel. Laetare – rõõmustage, nii nimetatakse paastuaja neljandat pühapäeva. Need, kes on leidnud lepituse ja saanud osa eluleivast, võivad tõesti rõõmustada igal ajal. Lepitus loob uue ja tõelise osaduse. Osadus Issandaga armulauas teeb võimalikuks selle, et need, kes söövad kõik üht ja sama leiba, saavad nõnda ka üheks ihuks, nagu püha Paulus kuulutab: «Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.» Eks aimu midagi sellest juba 5000 söötmise loos. Jeesus näitab ennast halastajana ja kaasatundjana vaestele ja rõhututele. Jeesus tegutseb siin inimeste ühendajana. Inimeste vastus on aga kahjuks samuti ootuspärane: saagu temast meie kuningas, et me ei peaks enam muretsema igapäevase leiva pärast. Lahendagu tema meie mured ja ühiskondlikust ebavõrdsusest tingitud hädad.
Selle peale läheb aga Jeesus mägedesse. Läheb üksindusse, sest jälle ei ole inimesed taibanud põhilist: kõik nende hädad tulevad Jumalast ja üksteisest möödaelamisest. Osaduse ja vastutuse puudumisest, mis on lasknud neil unustada enda jumaliku päritolu Jumala loodud maailmas. Tõesti, see lugu viitab Jumala üleküllusele, mis ületab lõputult inimese vajadused ja õigustatud nõudmised. Jumal ei kalkuleeri nõnda, nagu seda teeb inimene. Ametist lahkunud paavst Benedictus XVI on öelnud: «Küllus on Jumala märk loodus … Küllus on aga ka õndsusloo tegelik põhjus ja vorm, mis viimselt ei ole midagi muud kui tõeliselt hingemattev sündmus, kus Jumal mõistetamatus enesepillamises andis ennast mitte ainult maailmaruumi, vaid andis ära iseend selleks, et päästa tolmukübe inimene.»

 

 

 

 

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja