Külalislahkes Porvoos

Kirikus on suviti töine aeg, eriti maapiirkonnas. Inimesi käib rohkem jumalateenistustel, toimuvad laagrid ja laulupeod, kontserdid ja matkad. Nii on see olnud minulgi aktiivne aeg. Sügiskuu alguses aga leidsin end Porvoo linnast, kus toimus üks vaimulike kokkusaamine. Sel aastal möödus 20 aastat Porvoo deklaratsiooni vastuvõtmisest, milles anglikaani, Põhjamaade ja Balti luterlikud kirikud tunnistasid täielikult üksteise ameteid ja sakramente. Väike sammuke suurema nähtava ühtsuse suunas. Vähemasti nii tookord kirikute juhid lootsid. Juba kümnendat korda on kokku tulnud ka väike mitteformaalne seltskond erinevatest kirikutest, et mõne päeva jooksul arutada Porvoo osadust puudutavate küsimuste üle. Konverentsid toimuvad üle aasta eri maadel. Seekord siis tähtpäeva puhul Soomes Porvoos.
Konverents kestis viis päeva ja kandis pealkirja «Avarduv külalislahkus ja meie mugavustsoon». Tunnistan, et pealkiri tekitas mitmesuguseid tundeid. Ei olnud raske taibata, et juttu võib tulla pagulastest, samasooliste pereeksperimentidest jms. Minu rõõmuks ei kujunenud konverentsist sotsiaalsete hädadega võitlemise foorumit. Ettekanded olid heal vaimulikul tasemel, seltskond suutis üksteist kuulata ega kippunud hinnanguid andma.
Ettekanded pidasid pastor Hans Krause («Külalislahkus Piiblis»), kes on Helsingi piirkonna ingliskeelsete luterlike koguduste töö koordineerija. Psühholoog Anne Brigitta Pessi Helsingi ülikoolist keskendus loengus probleemidele, mis on seotud võõrakartuse ja hirmuga muutuste ees nii inimese isiklikus elus kui ühiskondlikes suhetes. Inspireeriva ettekande pidas pastor Marjaana Toiviainen («Kristuse ihu 2016»), kes on töötanud ka pagulastega. Tema meelest on tähtis riskida. Kõike ei saa planeerida ega ette näha. On tarvis usaldada, siis võib evangeelium saada elavaks sõnaks, mis kõnetab inimesi nii, et nad julgevad väljuda oma mugavustsoonist.
Eri maade vaimulikud üritavad üksteist julgustada ja toetada selles liigestest lahti maailmas, kus nii mõnigi kord tundub, et rong kristlaste jaoks on läinud ja aktiivsemad üritavad trügida veel viimasesse vagunisse. Omavahelistes jutuajamistes tõdeti sedagi, et Porvoo protsess on veidi takerdunud. Kirikutel on nii palju tegemist oma siseprobleemidega, et suuremat pilti ei suudeta vahel silme ees hoida. Läti ametivend Ainars ütles, et üle hulga aja ei rünnanud siin keegi tema kirikut selge konservatiivse joone pärast, mida Läti luterlik kirik on endiselt hoidmas.
Meid võõrustas oma residentsis ka piiskop Björn Vikström, kes rääkis avameelselt ja huumorivõtmes Porvoo piiskopkonna elust.
Majutati meid kohalike pastorite kodudesse. Mina olin koos inglise kiriku preestri Simon Wardiga külas Ruotsinpyhtää koguduse pastoril Antti Yli-Opasel tema kodus. Pühapäeval teenisime kaasa väikeses külakirikus, kus ümber mõned elamised ning väike kool-lastead kohe naabruses. Kirikus oli 15 inimest. Üsna eestipärane pilt, kuigi piirkonnas kuulub kirikusse umbes 70% elanikkonnast. Tuli meelde üks Hando Runneli luuletus, millele omal ajal ka viisi tegin: Igaüks elab oma elu, / igal elul on oma usk. / Igas usus on oma kõhklus, / igast kõhklusest kasvab tusk. / Keegi kedagi ei päästa, / ükstakõik kuidas prooviks. / Olla siin, seista juures, / jääb su ainsamaks sooviks.
Nii see on, et kristlased ei saa enam kokku ühisel jumalateenistusel. See on nõnda meil, aga ka Euroopas üldiselt. Kirikult oodatakse üksnes toetavat kätt muidu pea kõigega hakkama saavale inimlapsele, kuid miski ei asenda usku ja veendumust, et «meile on antud üks nimi, kelles on pääsemine». Võib-olla juba sellepärast peavad eri maade ja kirikute kristlased aeg-ajalt kokku saama, et nn sotsiaalevangeelium ei teeks tühjaks meie usu tähendust ja sisu.
Konverentsil ei kõlanud nõue kõiki vaeseid ja hüljatuid tingimata aidata, vaid tõdeti sedagi, et ilma Kristuseta me lahendusi ei leia. Mitte üksnes dialoog inimeste ja institutsioonide vahel, vaid kõigepealt dialoog inimese ja Jumala vahel on see, mis toob uut selgust ja vajalikku tarkust. Jumalalt saame energia ja ressursid, millega elada ja tegutseda maailmas. Kui konverentsi viimasel õhtul Porvoo katedraalis koos jumalateenistust pidasime, siis toimus kõik minu tundmist mööda küll selles vaimus.

 

 

 

 

Urmas Nagel,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees