Kukekuld helgib kaugele

20. augusti ilm oli otsekui sümbolkeelne läbilõige Eesti ajaloos toimunust: oli vihmahooge ja päikesekulda, oli tuuleiile ja sulnist tuulevaikust. Nõnda mõtlesin autoga läbi Eesti Missio Läänemaa üritustest osa saama sõites. Kose alevikuga kohakuti jõudes otsis silm maamärgina tuntud kirikutorni. Teen seda alati siia kanti sattudes. Sel korral teadsin, et juba järgmisel päeval pakub vaatepilt uut infot – Kose kihelkonnapäeva kulminatsiooniks oli plaanis torni tagasi viia vahepeal kullaga kaetud kukk, kuul ja rist. 

Selle kuke helk paistab kätte Tallinna-Tartu maanteele, ütles kunstiajaloolane Juhan Kilumets järgmisel päeval äsja Kose kiriku torni vinnatud kullatud tornikukke imetledes. Minu repliiki, et nõnda oleks ilus mõelda küll, korrigeerides selgitas ta, et lehtkullakihtidega kaetud kuul, kukk ja rist koos vardaga loovad päikesekiirtele soodsa pinna, et koondada sillerdus, mis sõna otsesest mõttes paistab kätte ka kilomeetri kaugusele. Olles majakaks teel olijale tuletab luterliku sümbolina kirikutorni paigutatud lind meelde piiblilugu sellest, kuidas inimene peab endas valvsust hoidma.

Liina Raudvassar