Kuidas valmistada teed

 

Ja Ristija Johannese juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas …                                                                      (Mk 1:5a)

Advendi- ja jõuluaeg toob meie kirikutesse väga palju inimesi ehk kätte on jõudnud koguduste jaoks aasta kõige rahvarohkem periood. Meie pühakodades on tavapärasemast enam kontserte, toimuvad jumalateenistused või palvused koolidele ja lasteaiarühmadele, organisatsioonidele ning üle kiriku lävepaku astuvad needki, kes seda kunagi enne ei ole teinud. Meile, kes kirikus ametis oleme, on see omamoodi rõõmus, elev ja töörohke aeg. Samas on need nädalad vahelduseks pühadevahelisele ajale, kus kirikusse tulijaid napib. Kui Jeesus annab misjonikäsus oma jüngritele ülesande minna maailma, siis advendi- ja jõuluaeg on eriline just seetõttu, et inimesed tulevad meie juurde. 

Eelseisval advendiaja 3. pühapäeval mõtleme kirikutes Ristijale Johannesele, kelle juurde läks ka kogu Juudamaa ja Jeruusalemma linna rahvas (Mk 1:5a). Tema ülesanne oli eriline ja ainukordne – rajada teed endast olulisemale ja suuremale isikule Jeesusele Kristusele. Ta sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama, jäädes ise teadlikult tagaplaanile. Nii oleme meiegi advendi- ja jõuluajal kristlike kogudustena, kiriku kaastöölistena, kui meie juurde tuleb palju inimesi, kutsutud täitma sarnaselt Johannesele antud ülesannet – valmistama Issandale teed ja juhatama inimesi edasi Jumala juurde. 

Üsna sageli on igapäevaelus aga nii, et kui tulemas on oluline ja kõrgeauline isik, siis toob see vastuvõtjatele kaasa ärevuse ja pinge. Nii palju on vaja korraldada ja jälgida, et kõik vajalik või etiketile vastav oleks olemas. Oluline on, et midagi ei jääks n-ö kahe silma vahele. Oh seda peavalu ja muret, kui midagi ongi ununenud teha. Jeesusele tee valmistajal ei peaks olema sellist peavalu ja pinget. Me ei peaks tundma selle ülesande ees ei hirmu ega kaasnevast töörohkusest jätma selle kohustuse üldse unarusse. Meie töö on tasandada teed Jumala Pojale, kes juhatas inimesi tagasi Jumala kui armastava Isa juurde, olles ise teeks, mis ühendab meid armastuse allikaga. Teadmine, et oleme tee valmistaja temale, kes meid on enne armastanud ning kes juhatab meid läbi igast raskusest ja murest, viimselt ka surmavarju orust, võtab meilt selle raskuse ja pinge. Kuidas aga tasandada Issandale teed?

Valmistame teed Issandale siis, kui riiu, tüli või pahanduse keskel leiame võimaluse leppimiseks, mitte oma õiguse tagaajamiseks. Ka siis, kui eluraskuste ja katsumuste keskel näeme hoopis Jumala armu ja õnnistust, mis aitab seda kõike kanda ning eluraskustest läbi minna. Teeme Jeesuse jaoks tee tasaseks siis, kui võtame kuulda Jumala sõna ja selle järgi oma elu seame ning kui rääkimise asemel hoopis kaasinimest kuulame ja temaga kaasa mõtleme, palvetame. Sillutame teed ka sellega, kui ulatame oma abikäe ja aitame isegi siis, kui meilt abi paluda ei söandata. Valmistame teed, kui oma vigu tunnistame ja Jumala armu vastu võtame ning ka siis, kui elu ja maailma rahutuse keskel rahunõudjad oleme. Sillutame teed Jeesusele, kui väljendame Jumalale oma tänumeelt kõige hea eest, millega ta meid igal päeval hoiab ja õnnistab. Pikalt jätkata võiks veel sedagi loetelu, milles avaldub igapäevaelus see, kuidas valmistada teed Jumala Pojale. Me ei saa pidada liiga raskeks ühtegi tööd ja ettevõtmist, mis aitab meid ja meie juurde tulnud inimesi juhatada Jumalale ligemale. 

Johannese eeskujust on meil palju õppida: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema“ (Jh 3:30). Selline elu- või südamehoiak kasvagu meis kõigis, kes oleme advendi- ja jõuluajal tulemas kirikusse laulma, muusikat esitama, sõna ja sakramente jagama ning palvetama; kasvagu ka meis, kes oleme inimesi vastu võtmas, kirikut koristamas, lauda katmas, jumalateenistuseks pühakoda valmis seadmas ja kaunistamas. Andes igaüks oma hea osa, saab tee Issandale valmistatud. Õnnistatud advendi- ja jõuluaega meie kirikutesse ja kodudesse!

 

 

 

 

Katrin-Helena Melder,

misjoni, laste- ja noorsootöö assessor