Kuidas sobib kokku vastlatrall ja paastuaeg?

Lasteaed organiseerib 10. märtsil osavõtu vastlatrallist põllumajandusmuuseumis Ülenurmel.
Seal räägitakse vastlapäeva kommetest, meisterdatakse vurri, tehakse saanisõitu ja süüakse vastlakukleid. Märkisin kasvatajale, et see vastlatrall jääb juba paastuaja sisse.
Kasvataja oli siis valmis jääma meie lapsega lasteaeda, kui me ei luba teda paastuajal lõbusale üritusele. No see oleks natuke ülekohtune väikese lapse suhtes. Eks ta ikka läheb koos teistega kelgutama, vurri tegema ja kukleid sööma. Viimselt ei ole lasteaed süüdi, et muuseumi vastlaüritused on osalejate rohkuse tõttu hajutatud rohkematele nädalapäevadele. Nagu lohutuseks leidsin ka muuseumi koduleheküljelt märke, et räägitakse nii vastlapäevast kui ka tuhkapäevast.
Eesti sekulariseerunud ühiskond ei reageeri nähtavasti vastlatrallile nii valuliselt. See on paljudele pika liu tegemise ja mõnusate roogade söömise päev. Minugi meelest on vastlapäeva tähistamine igati omal kohal. Kuid vastlapäeva sisu läheb paljuski kaotsi sellega, et unustatakse ära järgnev tuhkapäev.
Viimane paastueelne lõbus päev (nimetus «vastlapäev» tuleb ju sõnast Fastnacht, ‘paastuöö’) ja paastuaja alguse tõsi­­ne päev kuuluvad oma kontrastiga lahutamatult kokku. Seda enam, et ka paast ei ole tänapäeval mingi tundmatu teema või häbiasi. Seetõttu oleks igati loomulik neid päevi alati kõrvuti nimetada ja ka tähistada. Kirik peab ise rohkem mõtestama tuhkapäeva ja algavat paastuaega. Koguduseelus on asjakohane pöörata tähelepanu pihile ja palvele, pühakirja uurimisele, samuti heategevusele.
Kelk kaenlasse ja läki nüüd kirikusse!
Peeter Paenurm