Kuidas rääkida koolis sõjast

Selle nädala esmaspäeval tulid õpilased pärast pooleteise nädala pikkust pausi kooli. Sellesse aega mahtusid Eesti Vabariigi aastapäev, enamikus koolides koduõppe päev ja siis vaheaeg. Kui õpilased pausile läksid, valitses maailmas veel habras rahu, kooli tulles oli täiemahuline sõda Ukrainas juba üle kümne päeva kestnud. On loomulik, et esmaspäevastes koolitundides peavad õpetajad natuke ka sõjast rääkima.

Lisan sissejuhatuseks veel ühe minu poolt juba paaril korral avaldatud usulise mõtte. Arvan, et Jumal on inimkonda hakanud täiskasvanuks pidama. Kunagi fikseeris ainult Jumala kõike nägev silm sõja koledused, inimeste kannatused, meeleheite, vägivaldsed surmad – nüüd toovad igal inimesel taskus olevad telefonikaamerad sõja julmuse kõikide inimesteni. Me kõik saame videolõikude vahendusel osa sellest, mis toimub Ukrainas. Usulises mõttes täiskasvanuks saamine tähendab ka täiskasvanulikku vastutust toimuva eest ja kohustust kannatanuid aidata. 

Hea õpetaja peaks olema ärakuulaja ja rahustaja, vahel universaalset nõu ei olegi anda. Näiteid on nii kunstist kui elust. Kolmeteistosalise Eesti telesarja „Tuulepealne maa“ viimane osa kannab pealkirja „Ei ole sõda noortele meestele“. See räägib gümnaasiumi lõpetanud noorte valikutest Teise maailmasõja aegses Eestis. Noored on kõhklevad, nõuga on abiks nende kunagine kehalise kasvatuse õpetaja Karl Ploompuu. 

Ka legendaarne vaimulik Elmar Salumaa kirjutab oma mälestustes noorte meeleseisundist ja valikutest Teise maailmasõja ajal sellele eelnenud Nõukogude okupatsiooni ajast: „Mõnegi tol ajal toimunud vestluse põhjal võisin märgata, kuidas noorte kujunevas hinges võis vallanduda torm ja milline vastikus kõige pealesuruva võõra vastu neis mässas.“ Samas ei lange valikud kunagi kokku, nii „Tuulepealses maas“ kui Salumaa mälestustes kõlanud lahendus, põgenemine Soome, pole kohane täna.

Mida ma ikkagi õpilastele räägiksin? Esiteks ilmselt sellest, et käimasolev sõda on eelkõige Venemaa diktaatori Vladimir Putini sõda. Diktaatori poolt valla päästetud sõda ei tohi kujundada suhtumist rahvasse, tema keelde ja kultuuri. Ja kindlasti on diktaatori poolt rünnatud rahva ja sõdurite oma maa kaitsmine püha.

Teiseks ütleksin, et sõda on maailmas üks halvemaid asju ning iga inimese kohus on sõda võimalusel vältida. Väino Linna romaanis „Tundmatu sõdur“ kõlab aeg-ajalt sõimusõna „sõjahull“. See käib liiga innukalt sõdimisele pühendunud sõdurite kohta, kes ei saa aru, et kogu sõdimine on üks vilets värk, mis toob kaasa häda, kannatusi ja surma. Eestisse on juba jõudnud arvukalt sõjapõgenikke, nende aitamine on üllas tegevus ja selleks on mitmeid võimalusi. 

Kolmandaks selgitaksin, et demokraatia võib olla tüütu, kulukas, ebaefektiivne, kuid see on alati parem kui ühe inimese piiramatu valitsemine, mis võib näiliselt korra tagada. Demokraatlikud riigid ei alusta vallutussõdu. Laiemas mõttes ongi tänane sõda kogu demokraatliku maailma vastu ja seega ka meie vastu.

Viimasena räägiksin ka isiklikust kogemusest. Olen olnud Nõukogude armees okupant Afganistanis. Veel nelikümmend aastat hiljem tuleb see hämmastavalt sageli piinlikult meelde. Mõeldes diktaatori poolt teele saadetud lihtsatele Vene armee poistele, peab lootma, et sõdurid leiaksid endas jõudu vennatapust loobuda ja neid Ukrainasse saatnud Putinile selg keerata.

Lõpetuseks ütlen veel, et kuna ma kirjutasin kolumni nädalavahetusel, saan vahendada oma esialgseid mõtteid. Pole võimatu, et ma esmaspäeval õpilaste ees midagi muudan või täiendan.  

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,

kolumnist