Kuidas on võimalik kaugel olles lähedaseks jääda?

Kui paarisuhtes ollakse pidevalt teineteisele kättesaamatud, toob see kaasa tasakaalutust ja pinget, muretsemist ja turvatunde vähenemist. Kokkuvõttes võib see kõik suhet murendama hakata. Just keerukates olukordades vajatakse teise lähedalolekut ja toetust, seetõttu on ka eriti valulik, kui teist sel hetkel võtta ei ole. Ent loomulikult pole emotsionaalne kättesaamatus sugugi vaid kaugsuhte probleem, vaid võib tekkida ka koos elades, sama teki all magades. Suhte alalhoidmist võiks vabalt kunstiks pidada.
Kaugsuhte juurde kuulub paratamatu koos- ja lahusoleku vaheldumine, iga kord, kui teineteisest lahkutakse, tuleb ümber harjuda, ning taas kohtudes jälle ümber harjuda. Ja iga muutus on pinge, millele kõik suhted vastu ei pea.
Aga paljud siiski peavad vastu, nii et küsimuse võib seada selliselt: mida need paarid teisiti teevad?

Nad hoiavad lähedust
Kaasaegsed sidevahendid võimaldavad kohtuda iga päev. Oma mõtete, tunnete, murede jms jagamine Skype’is, sõnumitega või meilitsi võiks olla nii sage kui võimalik. Ei maksa rääkimisele ja murede jagamisele käega lüüa, kuigi mõte, et teine on nagunii eemal ega saa aidata, on kerge tekkima. Emotsionaalne lähedus säilib, kui kummalgi on kindel tunne, et partner on minu jaoks olemas, kuulamas ja mõistmas, vaatamata kilomeetrite suurele arvule.
Väga tihti arvab kuulaja, et teine ootab temalt häid lahendusi, kuid see on siiski ainult tema arvamus, mitte teise ootus. Seega, kui üks vajab ainult ärarääkimist ja seda, et teine vaid tähelepanelikult kuulaks, võiks seda ka selgelt väljendada – üks pinge suhtes jälle vähem.
Kuulamine on kõige olulisem suhtlemisoskus, seda peaks meeles pidama kõigis tähtsates suhetes.

Nad on ausad ja avatud
Iga pime koht suhetes võib saada pinge allikaks, ja oht pimedate kohtade tekkeks teineteisest eemal olles on kindlasti palju suurem kui igapäevaselt koos elades. Avatud jutuajamised kõigest, mis oluline tundub, vähendavad suvalisi tõlgendusi ning nn mõtetelugemist, mis suhetes tihti palju segadust ja pahameelt tekitavad.
On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse sageli pimesikumängu, selle asemel et haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest, mis toimuvaga kaasnevad. Eriti oluline on pärast avatud jutuajamist mitte jääda jutu tasandile, vaid kindlasti proovida midagi ka teisti teha. Ausaks ja avatud rääkimiseks ning teise kuulamiseks on ikka võimalik aega leida, kui selleks on tõsine soov.

Nad hoiavad tasakaalu säilitavaid rutiine
Lähedust loovad ja alalhoidvad rutiinid on olulised: musi-kalli-lühisõnumid, smailide saatmine, kindlad ja pidavad kokkulepped helistamise-sõnumite sageduse ja aegade üle jms. Kohtumist Skype’is võib õhtul oodata nagu teise töölt tulekut – see on ühine aeg, mil ollakse teineteise päralt.
Kojujääja ei tohiks teise äraolekul võtta kanda kahe koormat, kindlasti tuleks mõelda toetava võrgustiku loomisele, rakendada vanaemasid ja sõbrannasid. Kui koorem liiga suureks läheb, on raske hoiduda eemalolija süüdistamisest sajas surmapatus, ja see on suhtele ohtlik.
Kui äraolija koht (lastekasvatuses, majapidamistöödes, söögilauas, voodis) oluliselt väheneb või hoopis ära kaob, pole tal kuhugi tagasi tulla. Näiteks võiks naine mehe ära olles kaaluda, millised kodutööd tema teha jätta, sest liigne agarus ses osas võib mehele mulje jätta, et teda polegi tarvis. Ka laste ajutine enda kaissu võtmine võib tekitada probleemolukorra, kui mees jälle kodus on. Eemalolija alleshoidmine kodustes igapäevajuttudes lastega (täna teeme issi lemmiktoitu …; mis isa selle kohta ütleks? jms) aitavad isa rohkem perepildil hoida.

Nad loovad häid tähendusi
Vähest ühist aega tuleks kasutada koosolemise nautimiseks, mitte probleemide hakkimiseks ja juurdetekitamiseks, kaeblemiseks selle üle, kui raske on, jms. Kurbus peatse taaslahkumise tõttu võib rikkuda kogu koosolemise. Tähtis on õppida rõõmustama iga kohtumise üle, hetkede üle siin ja praegu, kurvastamise aeg on siis, kui lahkumishetk tõesti jälle käes.
Kaugus ise pole nii oluline kui tähendus, mille me sellele anname. Keskendudes negatiivsele loome seda tahtmatult juurde. Keerukusi ei tohiks eirata, kuid neist saab alati rääkida konstruktiivsel moel: me saame teha teisiti, et kummalgi oleks kergem.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on igal juhul vaja pingutusi teha, see kehtib nii iga päev koos elavate kui ka kaugsuhtes olevate paaride kohta.

 

 

 

 

Meelike Saarna,
pereterapeut