Kuidas ma õppisin piiblilugusid lugema

Kümme aastat tagasi hakkasin teaduslike vahenditega uurima Genesise (1. Moosese) raamatu esivanemate lugusid. Nüüd on selle tulemus võtnud saksakeelse monograafia kuju ja valmis rahvusvahelise publiku ette ilmuma. Saan teha ka palju üldisemaid, kaugemaleulatuvaid järeldusi. Seega on hea küsida, mida selle kümne aasta jooksul õppisin. Kõige rohkem õppisin hindama piiblilugude rikkust ning taasavastasin enda jaoks nende lugude koha ajaloos.

Uurimise üks põhijäreldusi oli, et Vana Testamendi vanimad jutustused sobituvad hästi kuninga õukonda. Ootamatul kombel avastasin ennast rahvaluule asemel uurimas õukonnapärimust. See puudutab Jaakobit, Iisakit, Rebekat, Lotti ja teisi, sest nendestki on lugusid räägitud just õukonnas, kandes kuninga lähikondsete identiteeti ja ideaale. Õppisin nägema seda, et piiblitekste kirjutasid luust ja lihast inimesed. Nende ümber oli füüsiline maailm, millega nad oma lugudes suhestusid ja millega nad proovisid hakkama saada. 

Siis sain aru, et olulisem sellest, mida või kellest pajatatakse, on see, kes, kus ja kuidas pajatab. Me ei saa küll iialgi teada kümnete jutustajate nimesid, aga näeme nende inimeste lugusid ja mõtteid, näeme teemasid, mis seovad lugusid kokku, kuni teatud jututüüpideni välja. 

Avastasin järjekordse punkti, kus usk ja teadus efektsel kombel kohtuvad. Genesise esivanemate lugude kaudu on meile eeskujuks jutustajate ideaalid ja väärtused, mitte niivõrd jutustuste peategelased. Ning teadus on võimeline neid ideaale ja väärtusi tuvastama, oluliselt paremini kui seda, millised võisid olla näiteks Jaakobi, Iisaki või Rebeka ajaloolised prototüübid.

Mingis mõttes võib öelda, et piibliteaduslikud vahendid on abiks, et anda Piiblile tagasi selle ajaloolisus, ja seda just kunagiste jutustajate isikute kaudu. Samaaria ja Jeruusalemma kuningate õukonnad on kindlasti ajaloolised. 

Ajalooline on see, et emad rääkisid tulevastele kuningatele lugusid. Ajalooline on, et kirjutajad õppisid lugusid pähe ja edasi andma, lõpuks ka üles kirjutama. Ajalooline on, et kuningad üritasid kehastada ideaale, mida neisse lugudega kodeeriti. Nad kõik seal õukonnas hoolitsesid selle eest, et järgnevad põlvkonnad jagaksid samu väärtusi, mis nemad.

Nende väärtuste hulgas – ja sedagi õppisin kümne aasta jooksul – oli erilisel kohal lugude peategelase osavus rahu sobitamisel ja leppimisel. Valitseja või tema kauge esivanem pidid tõestama oma erilisust. Jaakob kaupleb vennalt osavalt välja esmasünniõiguse ning ema abiga petab isalt õnnistuse. Meie jaoks tõstatavad need lood keerulise moraaliküsimuse, aga probleem on tegelikult meis endas: otsime neist lugudest liiga palju moraali ja unustame täiesti, et need lood pole üksikud, vaid kuuluvad jutu­tsüklisse. 

Omal ajal tõestasid need lood, et peategelane Jaakob, kelle järglastena Iisraeli kuningad ennast identifitseerisid, oli osav ja leplik: Genesise 33. peatüki alguses lepivad Jaakob ja Eesav, üsna dramaatiliselt ja südamlikult, sarnaselt suurte tuntud eeskujudega nagu Gilgameš ja Enkidu. 

Vastupidiselt arusaamale, et muistse Lähis-Ida poliitikas valitses tugevama õigus ja vägivald, tuleb hoopis tõdeda, et selles oli aukohal rahu sobitamise oskus. Iisaki ja Rebeka kokkupuudet vilistite kuninga Abimelekiga on kirjeldatud kahes episoodis Genesise 26. peatükis. 

Üks episood, milles Iisak oli igaks juhuks valetanud oma naise õeks, annab tulemuseks selle, et Abimelek korraldab Iisaki ja Rebeka puutumatuse. Teine episood, milles Iisaki ja Abimeleki sulased tülitsevad kaevu pärast, annab tulemuseks selle, et kaks peategelast teevad omavahel lepingu. 

Kunagi ilmselt Jeruusalemma õukonnas kirja pandud jutustus lõppes leppimise, peosöögi ning sõnadega „Siis nad läksid ta juurest rahus“. See omakorda juhtis tähelepanu tervele reale sarnase põhisüžeega ning õukonnapärimusega seotud lugudele Saamueli ja Kuningate raamatutes, mis kõik mahuvad ühe jututüübi alla: konflikti lahendamise või rahu sobitamise jutustus. Kirsiks tordil osutus avastus, et sama jututüüpi esindab ka vana Sumeri lugu kuningate Bilgamesi (Gilgameši) ja Akka konfliktist ja leppimisest.

Nõnda on aidanud aastatepikkune süvenemine ja teatud meetodite kasutamine juhtida tähelepanu tervele hulgale all­hoovustele piiblilugudes. See tähendab aga, et need lood on veel palju rikkamad, kui oskame esmapilgul neist välja lugeda. Aga siis on järelikult ka näiteks evangeeliumid palju rikkamad, kui esialgu tundub. Jeesus Kristus jättis inimeste südamesse nii sügava jälje, et see pani paljusid veel aastakümneid hiljem tema kohta tunnistama. Just see on meile usu eeskujuks. 

Niiviisi õppisingi piiblilugusid lugema.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist