Kuidas armastada muslimit?

Mida sa teed, kui sulle kodutänaval jalutab vastu muslim või lausa terve perekond? Tervitad? Naeratad? Kortsutad kulmu? Tunned hirmu? Või sosistad itsitades sõbrannale, et isver, kui naljakad nad on? Pagulased pagulasteks, aga inimesed liiguvad ka suurte kriisideta järjest rohkem ning küllap leiame maailma suuruselt teise religiooni esindajaid sagedamini ka Maarjamaalt. Peagi on nad meie naabrid, laste mängukaaslased ja poegade naised ning tendents vanas maailmas näitab, et järjest rohkem on nad meie endi lihased tütred.
Kuidas tuleks siis suhtuda? Kristlase vastus saab olla lihtne: armastusega. Viimastel kuudel on meid küll tõsiselt hoiatatud armastamast valimatult neid, keda me hästi ei tunne. Liigne armastus olevat ohtlik. Kindlasti on siingi omad argumendid, miks nii arvatakse, kuid Piibliga on seda raske põhjendada. Armastus on Piibli järgi kõige parem ja ohutum asi üldse. «Armastus ei tee ligimesele kurja,» kinnitab apostel Paulus roomlastele (Rm 13:10) ja kirjeldab korintlastele, kuidas armastus lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike (1Kr 13:7). Jeesus ei ole vähem radikaalne. Näiteks andestamisest kõneldes annab ta ülesande andestada sulle liiga teinule lõpmatult või vähemalt 77 korda (Mt 18:22). Mõistuslikult täiesti ebaratsionaalne. Aga vähemalt jumalariigis kehtiv armastuseseadus ei püüagi olla ratsionaalne ja tark siinse maailma mõõdupuude kohaselt. Jumalik armastus, millele meidki kutsutakse, on tingimusteta ehk piirideta.
Kuidas siis armastada muslimit? Hiljuti kõneldi meedias ühest Saksa pisikese luterliku kiriku vaimulikust Gottfried Martensist, kes on kahe aastaga kasvatanud oma koguduse liikmeskonna 150-lt 600-le pelgalt ristides muslimitest pagulasi. Mida paremat saab üks kristlane muslimile soovida, kui et too saaks ristiinimeseks! Pisut põhjalikumalt uurides aga selgub, et mitmel pool Euroopas on hakanud põgenike seas levima arusaam, et kui end ristida lased, on sul suurem võimalus saada elamisluba ja pääseda tagasisaatmisest. Pealegi on vähemalt osa muslimite meelest lubatud ka oma usu kohta valetada, kui elu ohus, ja võid ka pärast ristimist puhta südametunnistusega muslim edasi olla, kuigi salaja ning pühapäeviti kirikus käies. Kui sakramendist on nõnda saanud valuuta, millega endale paremaid elutingimusi välja kaubeldakse, võib seda vist nimetada Bonhoefferi sõnadega «odavaks armuks».
Süroloog Arthur Võõbus kirjutab süüria kristluse panusest islamisse ja ütleb, et «müstilise vagaduse vaimsus, enesesalgamise ja eneseohverdamise vaim ning ligimesearmastuse, kaastunde ja halastuse meelsus» on olnud süüria kristluse panus islamisse. «Selles, mida Allahi nimel on tehtud kaastunde ja halastuse tegudes, on see nakatav (süüria kristluse) vaim edasi elanud teisel kujul.»(Ilmamaa 2009) Nii et kohates usklikku muslimit on tõenäosus kohata tükikest iidset kristlust. Või nagu hiljuti üks Türgis õppinud Eesti neiu väljendas, et alles seal nägi ta esimest korda usklikke.
Võiksime võtta endale ülesandeks, et ka Eestimaal oleks usklikke näha. Ka muslimitele saame parima tunnistuse ristiusu kohta anda selle kaudu, et ise oma usus innukad oleme. Mudeliks võiks olla sama vanade süüria kristlaste põhimõte: ole nõudlik enda suhtes ja armuline teiste suhtes. Enamikust islamimaadest vaadatakse Euroopa peale kui kristliku maanurga peale. Ja ka Eestisse tulijad on siiralt veendunud, et see, mida nad siin näevad, ongi ristiusk ja selle väärtustest lähtuv. Kas me sellist tunnistust tahame oma usust anda? Kui mitte, siis alustame muudatust iseendast ja hakkame oma usku lisaks sõnadele ka tegudes tõsiselt võtma.
Hiljuti oma 80. sünnipäeva tähistanud helilooja Arvo Pärt luges Tartu ülikoolis peetud loengus «Arvo Pärt ja teoloogid» ette lõike oma märkmetest. Muu hulgas oli seal selline mõte: «Kvaliteedil on ohvrimeelsuse hind. Ohvrimeelsusel on armastuse hind. Ohvrimeelsus – see on loobumise valmidus ja see algab pisiasjadest.»
Tingimusteta, piirideta armastus ei lähtu meie tunnetest, vaid armastuse allikast Jumalast endast. Kui armastame Jumalat, oleme võimelised armastama teist inimest. Siin ei ole midagi pistmist meeldimisega, vaid ohvritega. Meie toodud ohvrid teevad armastuse. Just nii nagu Jumal seda Jeesuse kaudu on teinud. Leiame üles need pisiasjad, mille kaudu saame armastuse suureks teha. Naeratus, hea sõna, ärakuulamine, praktiline abi … armastuses on võimalik olla leidlik. Mitte ainult muslimite suhtes, aga kristlastena kindlasti ka muslimite suhtes. Nii saame oma usus olla tõsiseltvõetavad, anda head tunnistust teisiti uskujaile ja tuua neid lähemale Kristusele.

 

 

 

 
Tauno Toompuu,
assessor