Kui vennad-õed on koos …

Eelmisel nädalal Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku korraldatud konverentsil „Eesti märter piiskop Platon“ (vt 1. lk ülevaateartiklit) andis tooni sümpaatsel määral oikumeeniline mõõde. See jäi kõrvu spontaansete sõnavõttude meelsusest ning silma sellest, et lisaks ortodokssele enamusele viibis saalis esindajaid pea kõikidest Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutest.
Arutlusringi küsimustevoorus viitas sellele kui positiivsele märgile ka peapiiskop Urmas Viilma, kes rõhutas, et koos ollakse oikumeenilises üksmeeles. Samas kutsus ta üles mitte endid suukorvistama variserliku poliitilise korrektsusega. Seda ütles ta viidates konverentsi fookuses paiknevatele aastatele 1917–1919, mil Eesti seisis ajaloo tõmbetuultes ning lisaks riiklikule iseolemisele olid märksõnadeks ka Eesti luterlaste ja õigeusklike iseseisvumine ning oma kirikute loomine. Rahvuslikkus oli mõlema kiriku puhul väga oluline, rõhutas Viilma, tuletades meelde, et pinget pakkusid baltisakslased luteri kirikus ning venemeelsed õigeusklike ridades.
Kui ajaloodoktor Anu Raudsepal paluti pärast oma ettekannet kommenteerida toonaste luterlaste ja õigeusklike võimalikku ühisosa, kinnitas ta kõhklemata, et see oli ühine püüd emakeelse hariduse poole. Kui ka diskussioonid eri kirikute arvamusliidrite vahel teinekord tulised toonid üles võtsid, siis ometi ühendas ja jahutas meeli ühine siht.
Nõnda nagu kaevikus pole ateiste, on ka vangikongis raske jääda erimeelseks. Nõnda võttis ka Tartu Krediitkassa keldris jaanuaris 1919 maad üksteisemõistmine õigeusklike ja luterlaste vahel, kelle ühiseks saatuseks oli langeda kommunistliku terrori läbi. Et olla märter, pead kogema selle maailma tragöödiat, aga teisalt oled sa seda kõike kogedes vaatamas tulevasse taevariiki, kinnitas noist karmidest päevadest kõneldes metropoliit Stefanus, lisades, et martüürium on kehtiv kõigile kristlastele, sõltumata usutunnistusest või konfessioonist.
Liina Raudvassar