Kui sündis vastutusrikka ülesandega poisslaps

Jaanipäev on Ristija
Johannese sünnipäev. Johannes oli Jee-susest kuus kuud vanem, nõnda ongi
jaanipäevast jõuludeni, Jeesuse sünnipäevani, kuus kuud. Tänane kirjakoht
kõnelebki meile Johannese sündimisest. Nii nagu Jumala väljavalitule kohane,
seostub Johannese sündimisega Jumala enda imeline tegutsemine. Lugedes
evangeeliumist Johannese sünni eellugu, võime tõdeda, et tema sündimine on
eriline. Esmalt seetõttu, et tema vanemad olid juba eakad inimesed ning olid
ilmselt juba leppinudki sellega, et nad jäävad järeltulijata.

Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta
tõi ilmale poja. Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale
armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga. Nad tulid kaheksandal päeval
lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema isa nime Sakarias. Ent tema
ema kostis: «Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!» Nemad ütlesid
talle: «Su suguvõsas pole kedagi selle nimega.» Ja nad viipasid ta isale, et
saada teada, kuidas tema tahaks last nimetada. Sakarias palus lauakese ning
kirjutas: «Johannes on tema nimi.» Ja kõik imestasid. Aga otsekohe läksid ta
suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima, ülistades Jumalat. Ja kartus
tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda
mäestikus. Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: «Mis
saab küll sellest lapsest?» Sest Issanda käsi oli temaga. Aga lapsuke kasvas ja
sai tugevaks vaimus. Ja ta oli kõrbes selle päevani, mil ta astus Iisraeli ette.

Lk 1:57–66, 80

Jaanipäev on Ristija Johannese sünnipäev.
Johannes oli Jee-susest kuus kuud vanem, nõnda ongi jaanipäevast jõuludeni,
Jeesuse sünnipäevani, kuus kuud. Tänane kirjakoht kõnelebki meile Johannese
sündimisest. Nii nagu Jumala väljavalitule kohane, seostub Johannese
sündimisega Jumala enda imeline tegutsemine. Lugedes evangeeliumist Johannese sünni
eellugu, võime tõdeda, et tema sündimine on eriline. Esmalt seetõttu, et tema
vanemad olid juba eakad inimesed ning olid ilmselt juba leppinudki sellega, et
nad jäävad järeltulijata. Luukas ei kõnele meile, kuidas preester Sakarias ja
tema naine Eliisabet Jumalalt last paluvad, kuid me võime aimata, et nad olid
seda teinud pikki aastaid. Nüüd, mil nende eakus oli saanud juba lapse sünni
takistuseks, olid nad arvatavasti leppinud oma lastetusega. Ometi vastas Jumal
nende palvetele nõnda, nagu Ta vastab tihti ka meie palvetele – just siis, kui
Tema tahab, ja just siis, kui on õige aeg. Meie ise usume asjade käiku juba
ette teadvat ega oota enam mingit muud lahendust, kui sekkub Jumal oma
ettearvamatute lahendustega.

Sakarias ja Eliisabet ei osanud enam oodata,
et neile sünnib laps. Sakarias oli isegi valmis kahtlema Jumala saadiku jutus,
kui ingel Gabriel talle ilmus ajal, mil ta oli templis täitmas oma
teenistuskorda. Isegi tema, kes preestrina oli aastakümneid teeninud templis
Jumalat, oli jahmunud ilmutuse üle, mille ta sai. Oma kahtluste pärast ja
kinnituseks, et sõnum, mille ingel edastas, on Jumala enda plaan, jäi Sakarias
tummaks kuni päevani, mil nende poeg Johannes sündis.

Johannesega oli Jumalal oma plaan. Ta ei
kinkinud Sakariasele ja Eliisabetile nende vagade ja jumalakartlike eluviiside
pärast lihtsalt tavalist poisslast, vaid poja, kellele Jumalal oli anda
vastutusrikas ülesanne. Juba ingel tõotas Sakariasele ilmudes, et poisist saab
Issanda enda tööriist, kes valmistab teed Messia tulekuks. Lugedes evangeeliumi
näeme, et see sai Johannese puhul tõeks. Sõnum Johannese imelisest sündimisest
ja preester Sakariase keelepaelte avanemisest pojale nime paneku järel levis
kiiresti inimeste seas. Luukas kirjutab tänases kirjakohas: «Ja kartus tuli kõikide
ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. Kõik,
kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: «Mis saab küll sellest
lapsest?» Sest Issanda käsi oli temaga.» (Lk 1:65–66)

Inimeste Messia-ootus ja valmisolek muutusteks
oli suur. Juba mitu aastasada oli möödunud, ilma et Jumal oleks saatnud ühtegi
prohvetit inimesi juhtima või õpetama. Ka oli võõrvõimu okupatsiooni raskus
rõhumas rahvast ja piiramas nende vabadust ise oma asju otsustada ja oma rahva
saatust suunata. Tundus, et Jumal vaikis. Oli ka neid, kes olid uues
poliitilises olukorras säilitanud oma privileegid ja positsiooni. Variseride ja
ülikute kaugenemine lihtrahvast aitas sillutada teed uue prohveti saabumiseks.
Johannes oli aga eelmistest prohvetitest erinev. Ta ei teinud mitte ühtegi
tunnustähte; tema tegutsemisega ei kaasnenud ühtegi imet ega imelist sündmust;
ta kuulutas jumalariigi peatset saabumist ja vajadust meeleparanduse ning
patukahetsuse järele. Ta viis läbi ka meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks
kõigile, kes seda soovisid. Johannes ei nimetanud ennast Messiaks, kuigi paljud
arvasid, et ta seda on. Johannes aga teatas neile: «Mina ristin teid veega, aga
on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema
ristib teid Püha Vaimu ja tulega.» (Lk 3:16) Johannes valmistas Jeesusele teed.

Kuigi Johannese ja Jeesuse elus on
sarnaseid jooni, oli nende ülesanne erinev ja neid ei saagi võrrelda. On üks
asi, mis neid veel eristab – nende surm. Kui Jeesuse surm sai kinnisideeks
juudi ülemaile ja variseridele, rahva vaimsetele juhtidele, siis Johannese
tegutsemine varisere ei hirmutanud, võiks ka öelda, et ei huvitanud. Johannes
oli «pinnuks silmas» ilmalikule liidrile nelivürst Herodesele, kellele ei
meeldinud Johannese manitsused ja etteheited tema eluviiside kohta. Ta lasi
Johannese hukata. Jeesuse tegevus Herodest ei häirinud, kuigi ta oli Jeesusest
kui imetegijast kuulnud.

Johannese ülesanne sai täidetud hetkel, mil
ta ristis Jeesuse. Siis saabus Jumala Poja aeg ja sai ümber Temale tee
valmistaja aeg. Tegutsema asus Jeesus, kelle kohta Johannes ütles: «Tema ristib
teid Püha Vaimu ja tulega.»

Urmas Viilma,

Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja