Kui südames on ülestõusmine

On suur rõõm ja au tervitada EELK kõige vanemat tegevvaimulikku Eenok Haamerit tema 85. sünnipäeval, mis saabub 17. mail.

Õpetaja Eenok Haamer ei vaja tutvustamist. Ka Eesti Kirikus on temast aastakümnete lõikes palju artikleid ilmunud. Tema panus vaimulikuna on oluline ja särav nii üldkiriklikult kui koguduse ja üksikinimese tasandil.

Ilmselt on Eestis palju neid, kes Eenok Haamerit oma õpetajaks peavad. Tihti Õpetajaks suure tähega. See on seda väärtuslikum, et järjest enam tundub: elame ajajärgul, mil neist päris tõelistest vaimsetest juhtidest on tõsine puudus.

Kui mõtlen Õpetaja Eenokile, siis tuleb silme ette järgmine pilt. Emajõe ääres üsna kalda peal, juured jupiti vees, sirgub suur puu. Vanust tal jagub, ent tema suurus ei seisne kõrguses. Ühel jalutuskäigul õhtuvidevikus jään jahmunult tema ette seisma: on tunne, et puu hoiab sind, haarab oma võimsast tüvest hargneva üüratu võraga turvalisse ja kõikemõistvasse isasülle. Selles on soojust, hoolimist ja hingepõhjani vaatavat lähedust – armastust, mida nimetame agaapeks.

Harri Haamer kirjutab oma jutlusteraamatus „Mu südames on ülestõusmine“ (lk 35): „Me ei saa unustada ülestõusnud Issanda käepuudutust meie südames, kui ta sellesse südamesse on pannud uue elu. Uue, puhta, särava ja lootusrikka elu.“ Eenok Haamer on minu jaoks isake, kellel and ja kutsumus jagada armastust ja rõõmu, mis meile on antud elavalt Jumalalt; see, kes ei väsi uskumast, et tuleb päev, mil Eesti rahvas ärkab, leiab üles oma juured Kõigevägevama allikal; see, kes kõnnib pühapäevamaal, südames ülestõusmine. Usun, et võin paljude nimel öelda: „Aitäh, Õpetaja Eenok Haamer! Palju õnnistusrikkaid aastaid Sulle ja Su perele!“

Eesti Kiriku nimel

Kätlin Liimets