Kui sind pole «Näoraamatus»

Eelmisel nädalal möödus Facebooki (FB) loomisest kümme aastat. Paras aeg reflekteerida, milline koht on sellel veebipõhisel suhtlusvõrgustikul ning kuhu positsioneerub FB igaühe elus. Ühest vastust on keeruline anda, kuid FB olemasolu on raske ignoreerida.
FB kasutajaskond on märkimisväärselt kasvanud. Kui algul kasutati FB-d rohkem suhtlemiseks välismaal viibivate tuttavatega, siis üsna ruttu omandas kanal ka kodumaise populaarsuse, tõrjudes tagaplaanile seni juhtival kohal olnud sotsiaalvõrgustikud Rate’i ja Orkuti. Praeguseks loetakse FB kasutajaks kokku rohkem kui pool miljonit eestlast.
Kui sind ei ole «Näoraamatus», siis sind pole olemas. Oma tõetera on sellel radikaalsel väitel sees. Egas naljalt leidugi enam inimest, kes söandaks konto loomisega viivitada. Vastasel juhul on suur risk jääda ilma olulisest informatsioonist ja mis peamine – jääda välja pildilt. Suhtluskeskkonna kasutajad saavad lisada sõpru, saata neile sõnumeid ja uuendada oma isiklikke veebilehti, jagada infot ning pilte.
Ka ajalehel Eesti Kirik on oma FB-konto ja meil on rõõm selle kaudu olla sõbraks 1208 kasutajale. On tore näha, kui mõni meie poolt esile tõstetud artikkel on teeninud «meeldib»-klikke või on lugeda kirjutisest inspireeritud mõtteid. Samuti on vahva, kui keegi EK artiklit oma FB-sõpruskonnas jagab.
FB-kontot omavatel kogudustel, näiteks Rakvere, Kadrina, Tartu Ülikooli-Jaani jmt, on oluline eelis teiste koguduste ees levitada kiiresti teavet sündmustest. Tänuväärseks tuleb mu meelest hinnata ka nende vaimulike indu, kes ei pea paljuks virtuaalruumi oma sissekannetega rikastada.
Kokkuvõttes, isiklikumalt. Ikka on hea näha oma sõprade ja tuttavate sissekandeid, eriti fotosid lastest, lemmikloomadest ja loodusvaadetest. Ehkki veel toredam on nendega silmast silma kokku saada.
Liina Raudvassar