Kui püsti olles ei taipa, tuleb põlvitada

Kui te oleksite mõistnud, mida tähendab: ma ei taha ohvrit, vaid halastust, siis te ei oleks mõistnud hukka süütuid. (Mt 12:7)
Hea lugeja, mul on Sulle täna tähendamissõna. Hankisin endale moodsa keskküttesüsteemi. Kallad saepurukrõbinad sisse, vajutad nuppu ja töötab põhimõtteliselt 24/7, vahepeal tuleb tuhaimuriga puhtaks teha, siis töötab jälle. Lihtne ja lollikindel. Peaaegu.
Hiljuti avastasin koju tulles külma toa ja targa masina kuvaril veateate. Vaatasin targast manuaalist järele: ummistus. Kus täpsemalt, masin ei öelnud. Võtsin jälle tuha­imuri ja tegin, mida oskasin. Ei aidanud. Helistasin Spetsialistile, nagu manuaal käskis. Nii ta mind seal juhendas: võta nüüd lahti sealt see luuk, keera seda nuppu nii palju … Jõudsime üle vaadata ka veevarustuse – mine tea, mis tundlikule masinale ei meeldinud. Ja suitsutorud.
Sealt edasi oleks pidanud korstnapühkija kutsuma, ehkki korsten ligikaudu pool aastat tagasi pühitud, aga mine tea, aeg kisub kevadiseks, linnud aktiveeruvad, lisaks oli äsja suurem tuul … Nii, ütles Spetsialist telefoni teises otsas, nüüd tuleb hakata masinat lahti võtma. Õnneks ma tean, mida tähendab võti nr 10. Käed küünarnukkideni tahmased, ukerdasin põlvili külmal ja purusel tsementpõrandal, sest poldid asusid tuhakasti taga, ja mõtlesin, mismoodi küll Spetsialist, minust suurem ja pole võimatu, et ka vanem inimene, need kinni sai.
Tõstsin pilgu ja … nägin. Ummistus oli väga lihtsas kohas ja likvideeritav ühe sõrmepuudutusega. Kokku kulus kolm tundi probleemi peale, mille oleks saanud lahendada viie minutiga. Paraku oli seda võimalik näha ainult altpoolt üles vaadates.
Jeesuse tähendamissõnad puudutavad üldjuhul taevariiki. Taevariik ei ole see koht, kus ülevalt alla vaataja probleemi ei näe. Maapealne riik on see, kus, saamaks aru, miks teoreetiliselt heas korras olev süsteem ei tööta, tuleb käed mustaks teha, põlvitada ja altpoolt üles vaadata. Aga tavaliselt me ootame, et seda teeks keegi teine. Kes? Statistikaamet, Emor, Saar Poll? Valimit ja valiidsust arutades … oi, vabandust: käsitledes! unustame ära, et numbrite taga on tegelikult inimesed. Inimlikud lood ja sagedamini, kui meile meeldiks, ka hädad. Ja igal hädalisel ei pruugi olla see keskmine, standardhäda. Rääkimata sellest, et hädade põhjused ei ole alati standardsed (vähene usk näiteks).
Ilmselt on ka see, kui inimene läheb elust läbi nagu nuga võist, omamoodi katsumus. Kas ta saab aru, et tema elu on pigem erakordne arm kui standard? Suudab ta alandlikuks jääda või leiab tõsimeeli, et kõik teised on lollid, laisad, saamatud vms, sest ei ole eluga nii hästi toime tulnud?
Minu elus oli kord periood, mil ma aeg-ajalt vaatasin teiste tegutsemisi ja mõtlesin: mina küll kunagi niimoodi ei tee. Seepeale seisin hullemal juhul kolme päeva jooksul silmitsi oma südametunnistusega olukorras, kus kõige valutum lahendus oleks olnud sarnane sellega, millele olin hiljuti hinnangu andnud. Viimaseks jäi see kord, kui ma taipasin. Mäletan, et mõtlesin endamisi naeratades: selge, nii see siis käibki. Usk ei ole nõrkadele: kas mul on jõudu valida vähem valutu lahendus? Aga järgmiseks päevaks oli olukord muutunud ja minul pääsemise üle hea meel.
Ma ei tea, kas see periood on möödas, sest pole rohkem eriti julgenud proovida. Mulle on selgeks saanud, et ma tegelikult ei tea, mida ise teeksin, kui kaasinimesega sarnases olukorras oleksin. Eks ma oma tsementpõrandale põlvitasin ka täiesti vabatahtlikult, sest Spetsialistil oli järjekord ja järgmine valikus olev variant ei olnud aktsepteeritav. Olin sundolukorras. Võib ju küsida, kes sundis, aga on siin vahet? Kui püsti olles ei taipa, tuleb põlvitada.

 

 

 

 

Merike Kütt,
vanglate peakaplan