Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli…
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Jutlus / Number: 18. veebruar 2004 Nr 6 /
Ja ma näitan teile veel ülevama tee. Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu.
(1Kr 13:1–3)
Armastuse ülemlaul on kindlasti üks tuntumatest Piibli kirjakohtadest. Nii tuntud, et ei suudeta enam mõista nende sõnade imelist sõnumit. Sõna «armastus» kuuldes tekib inimeste peas kindlasti palju erinevaid mõtteid. Kõik arvavad teadvat, mis on armastus, kuid teiselt poolt armastust seletada, seda mõista on raske.
Mis tekitab armastuse tunde? Miks kaks inimest teineteisesse armuvad? Need on küsimused, millele on raske või peaaegu võimatu vastata. Me tunneme perekonnas valitsevat armastust – armastust mehe ja naise vahel, armastust, mis valitseb vanemate ja laste vahel.
Aga sellest ei taha Paulus kõnelda. Ta räägib kõige suuremast armastusest. Ta räägib Jumala armastusest inimeste vastu ja sellest lähtuvalt igaühe armastusest kaasinimeste vastu. Apostel Paulus seob kogu eksistentsi armastusega. Ta ei ütle, et kõige tähtsam oleks usk või õige õpetus või usutunnistamine – tähtis on vaid armastus. Kui meil on armastus, siis püsivad kindlalt ka kõik teised asjad; kui aga mitte, siis pole meil kasu ühestki teisest armu annist.
Paulus nimetab mitut Jumala vaimuandi, kuid ta annab mõista, et kõik need vaimuannid on kasutud, kui meil puudub armastus. Need vaimuannid üksi ei muuda inimest eriliselt väärtuslikumaks. Kui inimesed sooritavad häid tegusid vääral eesmärgil, siis ei ole need teod ise midagi väärt.
Maailm areneb väga kiiresti, inimeste vajadusi püütakse rahuldada ikka paremini ning põhjalikumalt. Inimeste elu on muudetud väga mugavaks. Kuid vaatamata sellele, et meie elu on kerge ja mugav, on siiski midagi, millest sageli puudust tuntakse. Inimeste elus puudub armastus.
Kuigi inimeste omavaheline suhtlemine on muudetud väga lihtsaks – paljudel on taskus mobiiltelefon ja internet on pea kõigile kättesaadav – tunnevad inimesed end ometi üksikuna. Nende suurepäraste tehnika võimaluste tõttu on suhtlemine muutunud pealiskaudseks. Unustatud on inimliku suhtlemise kaunidus.
Inimestel pole aega mõelda kaasinimeste tegelikele vajadustele. Inimesed ei julge sageli armastusest kõnelda. Seda tunnet kardetakse, kardetakse seda, et meid võidakse valesti mõista. Aga inimesed vajavad armastust, nad vajavad kedagi, kes neid tegelikult kuulaks, mõistaks ja annaks neile tagasi nende väärikuse.
Armastus ei ole mitte ainult suur ja ülev tunne, vaid armastuses on ka palju valu ja muret. Kui kedagi armastatakse, siis muretsetakse tema pärast. Tõelise armastuse korral ollakse valmis paljustki loobuma. Armastus pole seega pelgalt tunne, vaid on tegu.
Kui me ei tunneta Jumala tegutsemist, Tema kohalolu meie elus, võib see kirjakoht meid heita kõige sügavamasse masendusse. Kui mõtleme, et Jumal ei ole meie juures, siis tunneme kõige kohutavamat üksindust. Inimesed vajavad teadmist, et Jumal on nende juures. Aga eelkõige vajame teadmist, et Jumala meid armastab.
Ilma armastuseta ei ole meil elu. Armastus on see, mis muudab elu väärtuslikuks. Kogedes Jumalast mahajäetuse tunnet, pole inimestel tegelikult mitte kellegi teise poole pöörduda kui vaid Jumala enda poole. Oma kõige suuremates hädades võib inimene abi leida ainult Jumala juurest.
Kuid inimesed ei julge üksteisega kõnelda Jumalast ja Tema armastusest, sest üksteisega ei räägita oma usust. Kõigest muust võime me rääkida, kuid usu teema tundub sageli tabu olevat. Usk on muutunud kõige intiimsemaks asjaks, millest ei peeta sündsaks rääkida. Kui ei saada rääkida usust, siis ei või avalikuks saada ka armastus.
Jumalagi tõeline armastus inimeste vastu saab mõistetavaks selle läbi, et Jumal läkitas maailma oma kõige kallima, ta läkitas oma Poja. Pauluse poolt ülistatav armastus saab erilise selgusega nähtavaks just Jeesuse kannatuses ja ristisurmas. Jeesus sureb kõigi inimeste pärast.
Me võime püüelda selle armastuse poole, millest Paulus kõneleb, kuid tõeliselt võime seda saavutada vaid Jumala abiga. Armastus on eelkõige näide sellest, mida Jumal võib korda saata ühe tavalise inimese juures, kui inimene võtab Jumala endale kaaslaseks. Just Jumala armastus meie vastu liidab meid ühte. Ta teeb meist ühe Kristuse ihu liikmed. Aamen.
Lea Jants, Nissi koguduse õpetaja