Kui lootus õmmeldi kangasse

Juuni algus on alati paljulubav – loodus on pidurüüs, päike käib kõrgelt ja päev on pikk ning lipuvarrastesse pannakse lehvima sinimustvalged lipud. Ei saa öelda, et nii on see olnud juba 135 aastat, sest pikka aega tuli seda kolmevärvilist lippu kui kõige kallimat reliikviat võõra võimu ja pahatahtlike inimeste eest varjul hoida. Aga eks selgi ajal mõeldi ja lauldigi ehk salajas pea sama vana laulu sõnu „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga …“ (1897).
Kui ettenägelikud olid eestimeelsed haritlased, kes oma meelsuse väljenduseks tulid mõttele asutada üliõpilasselts ja sellele lipp valmistada. Seda esimest lippu, meie iseseisva riigi reliikviat sai möödunud nädalal Eesti Rahva Muuseumis tasuta vaadata ja uhkusega näidati seda kõigile külastajaile. Muuseum korraldas sel puhul giidituuregi. (ERM tähistab sel aastal asutamise 110. aastapäeva.) Seal, päikesevalguse eest kaitstult, on lipp kindlalt hoitud ja sümboliseerib lootust ka tulevikuks, õigust määrata ise oma saatust. Kas oskasid lipu kangaks siidi valides selle valmistajad arvata, et sellest saab kunagi riigilipp, ainulaadne kogu maailmas? Lipu pikale kestvusajale mõeldi aga kindlasti, sest siid on vastupidav materjal.
Ainulaadsele loole lipu valmistamisest ja hoidmisest võis aga kaasa elada lipu pühitsemise paigas Otepääl. Sealsel Linnamäel etendati just lipu 135. aastapäevaks kirjutatud Erki Aule näidendit „Taevas, muld ja tulevik“. Kui minu ootus oli ehk näha näitlejate esituses lipu pühitsemist 4. juunil 1884, siis autor oli näidendiks põiminud lipu õmblemise ja varjamise loo. Selles oli nii traagikat kui huumorit, nii fakte kui kirjanduslikku lähenemist. Oli nauditav etendus, millega uuele päevale vastu minna.
Rita Puidet