Kui Kristus on meid kutsunud

Gl 5:22–26
Istun siin sügispäikesest valgustatud akna all ja mõtlen varsti mööduvale aastale tagasi. Oli nagu ühtpidi tavaline aasta kõige oma askelduste ja töödega, teisipidi selle kauni soojusega, mida sel suvel nii ohtralt jagati, inimestega, kellega sai rõõmu või hädas lohutust jagatud, ja meel läheb sellest ka vanal inimesel rõõmsaks. Rääkimata siis ehk noortest.
Aga kui unelmatest maa peale tulla, siis mitte alati ei ole see nii kaunis. Kui lugeda lehti või kuulata-vaadata pildilt, mida meile iga päev pakutakse, tundub, nagu oleksime keerleval rattal. Ja kui küsida, miks, siis vastus olevat „valimised“. Keegi on kedagi reetnud, keegi jälle oma endiste vaenlastega liitunud. Peaasi, et kuidagi ametisse jääks. Tunded ja aated ei ole siin tähtsad. Peaasi, et siin maailmas hästi läheks. Pealtnäha ju tore, aga siin on üks häda – see saab kord otsa.
Aga jätame selle ja läheme Pauluse juurde. Ta räägib siin Vaimu viljadest. Me võime kõigile neile omadustele kahe käega alla kirjutada. Aga kas me suudame ka nii olla? Igaühel meist on oma iseloom ja omadused, mida oleme elust ja oma esivanematelt saanud, ning alati ei ole me uhked nende üle. Mingil hetkel oleme ikka kärsitud, vihastame või mõtleme kellestki halvasti, peame endid kellestki paremaks … Tavalises elus ju täiesti normaalne. Kuid kas lepime sellega, et keegi ka meie suhtes neidsamu vahendeid kasutab. Oh ei, see ei meeldiks meile sugugi. Siis olemegi olukorras, kust tulevad tülid, möödarääkimised ja kurvad lahkumised.
Meile räägitakse liha ristilöömisest. Kas tänapäeva inimene ka mõistab selle tähendust. Tahame olla ju vabad, keegi nagu ei tohiks meid sel teel väärata või sundida. Kuid seegi on pettekujutelm, sest vabaduski on suhteline mõiste. Sotsiaalsete inimestena sõltume paljust, nii kaaslastest kui oludest. Miks siis mitte sõltuda Kristusest?
On ta ju öelnud, et „minu ike on hea ja minu koorem kerge“. Eriti nüüd, kus meid ei vaevata usu pärast.
Elame maailmas, kus pakutakse tõesti kõike. Öeldakse, et meil on usuturg. Minu arvates jube sõna. Usu nõidu, tähti, imerohtusid ja toitu. Inimene igatseb olla igavesti terve, õnnelik, kaunis, ihaldusväärne. Aga ainult siin. Kui räägime igavesest elust, siis lähevad meeled kinni. Seda pole ju keegi näinud. See igavene Tooma efekt.
Paulus hoiatab meid tühja au eest. Kristuse järgimise tingimustest loetleb ta neid loetud omadusi. Miks ei võiks me siis üksteist armastada, kuigi tihti tundub mulle, et seda sõna on küll nii mitmel erineval moel ära kasutatud. Aga rõõmsad ja rahulikud võiksime ju ikka olla. Olen küll kogenud, et rõõmus ja heatahtlik meel toob meid inimestena lähemale. Nii tore, kui saad midagi head teisele öelda ja rõõmustad ka ise sellest.
Rahuga on aga meil segased lood. Me kõik ihkame seda, aga millegipärast tihti seda hoida ei suuda. Olgu see siis kodus, koguduses, töökohas, avalikus elus või riikide vahel. Selle näiteks on kohtud ja nende uurimiste pikad järjekorrad, pered, mis kuidagi ei taha koos püsida, või eelkõige soov võidurelvastuda, et hoida sellega vaenlast hirmu all. Ka täna, kui seda jutlust kirjutan, äratas mind vara hommikul juba raskekuulipildujate tärin.
Eks rahu tingimuseks ole pikk meel, teise poole ärakuulamine, andestamine. Muidugi on mõnigi kord seda raske mõista, et ka teisel poolel võib olla õigus. Kõige kummalisem on mõnikord olla kõrvaltvaataja rollis ja jälgida, kuidas kaks poolt nii agaralt vaidlevad, et teineteist üldse ei kuula. Eks on vist meil kõigil olnud hetki, kus oleme ärritunud mingi tühja-tähja peale, mis hiljem järele mõeldes tundub nii tühine ning isegi naljakas.
Tore on muidugi see, kui me ei rõõmusta mitte oma, vaid ka teiste kordaminekutest. Et julgustame üksteist häid tegusid tegema ja aitama seal, kus teine hakkama ei saa. Jah, siin võime küll öelda, et ega me üliinimesed pole, aga jõudumööda võiksime siiski püüda teisi märgata ja toetada. Olgu see siis mõni tegu või hea sõna, mõnikord piisab ka ainult ärakuulamisest, sest pahatihti ei ole inimestel enam sellekski aega. Küllap on seegi üks põhjusi, miks on psühholoogide ja psühhiaatrite juurde soovijate järjekorrad ülipikad.
Tänapäeva inimestel on raske mõista, milline on vaga inimene. Vahest on see ettekujutus mõnest koomilise alatooniga filmist nähtud pead maas hoidvast ja kummaliselt kõndivast tegelasest. Sellisena välja paista ei taha küll keegi, tegelikult on usklik ikka rõõmus inimene. Ning kui ta on tubli, siis jääb ta ka kõigile hoopis teistmoodi silma.
Kristus on meid Püha Vaimu läbi kutsunud, me oleme talle oma tõotused kord altari ees andud, meil on olnud võimalus iga päev tema poole palvetada ja tema saatmist kogeda. Uskugem siis temasse. Aamen.

 

 

 

 
Valdo Reimann,
Tapa koguduse õpetaja