Kui avar on Jeesuse sisering?

Johannes lausus Jeesusele: «Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.» Aga Jeesus ütles: «Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti, sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt. Jah, kes iganes annab teile juua kas või karikatäie vett, sellepärast et te olete Kristuse omad, tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma!»  Mk 9:38–41

Oleme kimbatuses, kui leiame Piiblist teineteisele vastukäivaid õpetusi. Mida mõtles Jee­sus, kui ta ütles: «Kes ei ole minuga, see on minu vastu, ja kes ei kogu minuga, see pillab laiali» (Mt 12:30). Tänases kirjakohas ütleb ta ju vastupidi: «Kes ei ole meie vastu, on meie poolt.» Saan siin vaadelda siiski vaid viimase teksti tausta ja rakendamisvõimalusi.
Tänase loo eel on Jeesus kutsunud kolm oma lähemat õpilast kaasa nn kirgastusmäele. Nad on näinud Teda sellisena, nagu Ta näeb välja taevases kirkuses. Vahepeal on aga palutud ülejäänud jüngritel tervendada üht langetõbist poissi. Jüngrid pole seda suutnud. Poisi isa kurdab oma muret Jeesusele. Viimane paneb mehe usu proovile. Too iseloomustab oma usku: «Ma usun, aita mind mu uskmatuses!» Jeesusele vastus meeldib ja Ta ajab haiguse vaimu poisist välja. Häbisse jäänud jüngrid ei võta õppust, vaid hakkavad omavahel vaidlema, kes neist on suurim. Jeesus saab vaidlusest teadlikuks ja taas kuulevad jüngrid universaalset õpetust: «Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija.»
Aga üks Jeesuse valitud jüngreist, Johannes, kes sai näha kirgastatud Issandat ega kuulunud seetõttu nonde läbikukkunud tervendajate hulka, tahab saada veelgi rohkem selgust. Tema sõnadest näeme, et ka väljaspool kitsamat jüngrite ringi leidus inimesi, kes tegid Jeesuse nimel vägevaid tegusid. Johannes ja teised jüngrid püüdsid neile võõrast meest keelata, aga too osutus tervendades edukamaks kui jüngrid. Jeesus annab tollele mehele õiguse: «Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti, sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt.»
Lugesin hiljuti ühe raamatu tutvustust, milles jutustab oma tegevusest mees, kelle palve peale on paljud tervenenud. Aga tutvustuses öeldi, et too mees jutustab ka sellistest juhtumitest, kus palvel pole olnud tervendavat mõju. Ka Jeesuse jüngritest jutustatakse, et nad ajasid edukalt välja kurje vaime ja tervendasid haigeid. Aga nagu näeme, esines neilgi tõrkeid. Samas loeme, kui sügaval oli neis juurdunud uhkuse patt. Eks ole meiski. Meile läheb väga korda, et oleksime silmapaistvamad kui teised. Peetrus, kellele ülestõusnud Jeesus kuulutab ette tema tuleviku, tunneb huvi, mis saab teisest jüngrist. Jeesuse vastus on lakooniline: «Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!» (Jh 21:22)
Jeesus tahtis inimesi koondada enda ümber, mitte nende ees ust sulgeda. Jeesuse tänased sõnad on saanud hiljem korduvalt päevakajalisteks. Mäletame veel, kuidas nõukogude ajal ei söandanud paljud kirikusse kuuluda, aga eri aegadel ja eri paikades on kogudusse kuulumine olnud lausa eluohtlik. Kumba Kristuse õpetust siis rakendada? Kas seda, mis välistab nende pääsemise, kes ei kuulu siseringi, või seda, mis tunnistab siseringi kuuluvaks ka need Jeesuse nimele au andvad inimesed, kes sinna formaalselt ei kuulu?
Mäletan koolipõlvest anekdooti, milles üks tegelane jutustab teisele lugu, mispeale kuulaja igale lausele vastab vaheldumisi: «Eks see ole hirmus!» või «Eks see ole tore!». Lugu koorub kui sibul kuulaja ees. Me ei tea, mis on järjekordse kihi all. Kui palju koorekihte meil igaühel ümber on? Jeesus näeb neist läbi, aga meie tihti vaid arvame nägevat.
Vahel, kui inimene ei mõista positiivset luua, hakkab ta agaralt umbrohtu välja kitkuma. Tänapäeval kutsutakse taas kaebusi esitama, näiteks kui kaupmehed ei märgi korrektselt hinda mõlemas vääringus. Ka kirikus on pealekaebajatele tõotatud taevasi hüvesid – loodetavasti on need ajad jäädavalt möödas! Kes aga saaks Jumalat siduda inimeste algatuste ja kohtuotsuste külge?
Seepärast asetab Jeesus Johannese parteilisest küsimusest palju kõrgemale abivajaja aitamise. «Kes iganes annab teile juua kas või karikatäie vett, sellepärast et te olete Kristuse omad, tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma!» See on tõeline Jumala riigi töö, mida ei saa rikkuda koi, rooste ega ajahammas. Ja Jeesus arvab õigeks võrdsustada palgapäeval erineva töötundide arvuga töötajad (Mt 20:1–16).
«Sina järgne mulle!» ütles Jeesus kord Peetrusele. Sedasama ütleb ta sinule, kes sa tahad selgust saada, kas peale sinu kuulub veel keegi Jumala riiki. Ja sinule, keda «sisering» ehk kunagi on eemale tõrjunud ja põlanud. Sest Jeesus kustutas ristipuul nii ühe kui ka teise patusüü.

Urmas Oras,
Tartu praostkonna vikaarvaimulik

Veebruaris jutlustavad lehes EELK  vikaarvaimulikud.