Kuhu kadus usuõpetus?

Sada aastat tagasi oli meie rahva elus pöördeline aeg. 7. mail 1920 võttis Eesti Vabariigi Asutav Kogu vastu „Avalikkude algkoolide seaduse“, mis jättis koolidest välja usuõpetuse. 

Otsus oli uskumatu, veel 1. septembril arutas Tartu sinod, mida ette võtta, kui riik peaks tõesti tahtma usuõpetust täiesti surmata. Uute lahenduste otsimine oli alanud. 7. juunil 1920 asutati sisemisjoni seltsi Tartu osakond. Päevakorral olid ka usuõpetus ja kristliku noorsootöö korraldamine. Kõlas ettepanek võtta tööle eraldi inimene noorsootöö jaoks. 

Kuigi võitlus usuõpetuse eest kulmineerus 1923. aastal võiduka rahvahääletusega, kus 71,2% hääletas usuõpetuse poolt, ja sellest tingituna korraldati Eesti ajaloo seni ainsad erakorralised riigikogu valimised, oli kirikliku laste- ja noortetöö korraldamine uuel moel hoo juba sisse saanud. Ka põhjused, mis seda tagant sundisid, polnud kuhugi kadunud. 

„Koguduse ristitud ja õnnistatud laste ning noorte hinge häda sunnib meid,“ kirjutas ajaleht Eesti Kirik 1931. aastal ja tsiteeris murelikult Mussolinit, kelle sõnul on „suur laste sõjavägi fašismi kindlam tuleviku alus“. 

Paraku nägi Eesti kirikurahvas, et sama teevad ka kommunistid. „Ka meil töötavad noorsotsialistide ja kommunistide ühingud. Nad kutsuvad avalikult ajalehtedes ja erikirjanduses noori üles usu, kiriku ja usulise kasvatuse vastu võitlema. See töö tungib isegi koolidesse ja leiab sageli „ülevalt poolt“ toetust. Meie maa asub sellepoolest eriti raskes seisukorras. Ta asub nagu tulepurskava mäe serval.“ 

1920. aastate teises pooles hakati üle Eesti rajama koguduste juurde noortekoondisi. Harilikult moodustati need äsja õnnistatud leerilastest. 1925. aastal oli selline olemas Narva Peetri koguduses, 1929. aastal ka Tallinna Jaanis. Aastal 1928 asutas konsistoorium noorsootöö sekretariaadi, millest aasta hiljem sai Noorsootöö Keskus. Kolme aastaga kasvas kiriklik noorsootöö kõigil aladel rohkem kui kolmekordseks. 

1927 alustas ilmumist ajakiri Laste Sõber, 1932 peeti esmakordselt kiriku noortepäevi. 1930. aastail oli usuõpetusest ja leerikoolist eristuv kiriku noortetöö Eesti kogudustes juba tavaline. 

Varem toetus kiriku noortetöö kodusele kristlikule kasvatusele, koolmeistrite vagadusele ja leerikooli otsustavale mõjule. Muutus tuli siis, kui rahva usuelu leigeks muutudes kasvas üles põlvkond, kes ei suutnud enam takistada usuvastaste mõttevoolude tungimist kooli, kui selgeks sai, et ainult leeriõpetusest enam ei piisa. 

30. juunil 1920 arutles Postimees: „Oleks suur kaotus usuõpetust koolist välja jätta, kuid reformida tuleb teda tingimata. Usuõpetus on koolis tarvilik kasvatusabinõuna.“ Siingi on toimunud oluline nihe. Sellest, mis varem oli teejuht tõelise elu ja õndsuse poole, oli saanud kasvatusvahend, otsekui malakas, mille ähvardusel marakratte korrale kutsuda. Võib-olla loen ma tsitaadist välja rohkem, kui seal öeldud, kuid usuõpetuse kasutamine maise korra tagamise eesmärgil polnud siiski päris võõras. Olen sellist hoiakut kohanud ka tänapäeval, kui usu vajalikkust põhjendatakse maiste ja seega kaduvate eesmärkidega. 

Aga Jumala sõna ei ole selleks, et tagada ajalikku moraali, head tervist ja jõukust, vaid meie eesmärk pole midagi vähemat kui igavene elu Jeesuses Kristuses. Kõik need muud head asjad on pealekauba, nagu kõrvaltoime või tagajärg. Jeesus ütleb: „Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6:33) Niipea, kui tagajärjest saab eesmärk, oleme nagu need, kes hoiavad nuga valepidi käes, ja see, mis pidi tooma meile kasu, saab hoopis õnnetuseks. 

Ma ei tea, miks lubas Jumal sündida Asutava Kogu otsusel, aga ma usun, et sellegi läbi tahab ta meid päästa hukka minemisest. Muidugi saab kirikut kasutada ka ühiskonna taltsutamiseks, aga see oleks nagu kirurgilise skalpelli kasutamine konservi avamiseks. Võib-olla saab purgi lahti, võib-olla mitte, aga kindlasti ei saa seda skalpelli enam kasutada tema õigel eesmärgil. See visatakse minema. 

Ristiusul on ilusad viljad. Need paistavad kaugele nagu kõrge kuuse latv. Sellel, kes tüvest ei hooli ja ainult latva tahab kätte saada, läheb raskeks. Kes aga metsa läheb palki tooma, saab ladva pealekauba. 

Jumal tahab päästa meie hinge. On kahju, kui unustame taevase eesmärgi ning jääme imetlema Kristuse päästetööga kaasnevaid kõrvalisi asju. Needki on kaunid, kuid siiski kaduvad. Nagu lehed puudel rõõmustavad meeli, aga sügisel kaovad kõik. Ainult oksad ja tüvi näevad uut kevadet. Selleks, et osa saada ülestõusmise hommikust, tuleb juba täna otsida Jumala riiki ja tema õigust, siis kõrvaline antakse pealegi. 

Kuigi sündmused sada aastat tagasi olid kirikule kahtlemata ebameeldivad ja ehmatavad, võib nendeski peidus olla Jumala õnnistus, mis aitab meil hoida pilk Jeesusel Kristusel. Küll tunneme siis ära ka põhjuse, miks oli tal vaja ristile minna. Siis oskame teda ka tänada.

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,

kolumnist