Kristuses on meie tulevik

Head sõbrad, õed ja vennad, soovin Teile õnnistatud Eesti riigi 97. sünnipäeva.
Sel päeval on põhjust mõelda tänumõtteid Jumalale, kes meile meie riigi on andnud ja seda tänini hoidnud. Loomulikult on inimestel selles suur osa, kuid viimaks on kõik Jumala kätes. Ent mida tähendab fookusemuutus inimestelt Jumalale? Eelkõige tänulikkust. Meie silmade avanemist kõigele sellele, mida elu tänases Eestis võimaldab. Tänulikkust loomulikult ka olnu eest, kõigi nende inimeste eest, kelle elud sillutasid tee meie rahva elule ja vabadusele. Mõelgem kas või hetkeks, millest meie riik oma ajaloo vältel on läbi tulnud. Sellest tunnistab hästi Elmo Nüganeni suurepärane linateos «1944», ühtaegu traagiline ja kurb, samas helge ja lootuslik – me oleme olemas.
Tänu tõustes taanduvad nurin ja rahulolematus. Ärgem võrrelgem endid ainult nendega, kelle õnn ja vabadus on pikemalt kestnud. Mõelgem täna oma palvetes Ukrainale, meenutagem Süüriat ja Iraaki, sõjakoleduste koldeid. Meil on lugematuid kordi parem. Muutku see äratundmine meid viljakaiks, et võiksime senisest enam saada Jumala armastuse ja abi, lepituse ja rahu tööriistadeks.
Tänu kaksikvend on lootus. Kas Eestil on lootust? Kindlasti. Ja siiski, ükski riik, kes ei mõista ega mõtesta ennast üheskoos Jumala ja tema tahtega, ei jää püsima. Igal riigil, kelle juhid ja rahvas arvestavad Jumalaga, on tulevik. Tuulte ja vetevoogude tõustes – mis iganes ilmakaarest need võivad tulla – me jääme püsima, sest me oleme rajatud Kristusele.
Jumalaga arvestamine ei saa olla vaid üldine ja abstraktne. Jumal päästab küll rahva, kuid seda pea alati tema liikmete kaudu. Nõnda kutsutakse kõigepealt meid endid muutumisele. Me ise peame saama lepitatud ning täidetud armastuse ja heatahtlikkusega. Sel viisil muutume pikkamööda rahva ja riigina. Siis muutuvad arusaamad ja hoiakud, muutuvad seadused ja nende tegemise viis.
Vabariigi aastapäev kutsub meid mõtisklema ka maise ja taevase, riigi ja kiriku vahekorra üle. Milline see on? On sellega kõik hästi või saaks paremini? Vastustest ei sõltu ainult meie vastastikused suhted, vaid kaalul on palju enamat.
Üldiselt on vaid kaks viisi, millest kirik ja riik oma läbikäimises on aegade voolus lähtunud. Nad võivad oma ideedes ja püüdlustes samastuda sel määral, et polegi aru saada ühe lõppemine ja teise algamine. Selline suhe võib olla küll ahvatlev, kuid üldjuhul tähendab see kiriku paratamatut hääbumist, parimal juhul taandumist kolmanda sektori teenusepakkujaks.
Palju parem pole vastandumine ja polarisatsioon, mis järjest enam iseloomustab tänapäeva maailma: majandust, poliitikat, vaimuelu. Võib säilida küll õpetuslik ja vaimulik puhtus, kuid kontakt kaob. Tegeldakse oma teemade ja õigustustega, tõmbutakse kaitsesse ja ollakse kriitiline. Aeg-ajalt plahvatab mõni eetiline diskusioon, mis süvendab eraldumist veelgi.
Kiriku osaks ei saa olla riigistumine ega ühiskonnas valitsevate arvamustega kaasaminemine. Kindlasti ei tohiks kirik võtta omaks solvunu ja nurkasurutu mentaliteeti, et selle läbi veelgi enam kahaneda ja kibestuda. Minu arvates ootab Jumal meilt kirikuna enamat avatust ja kuulamist, et Eestis elavate inimeste teemad võiksid saada ka kiriku omadeks. Mitte et Kristus kuidagi kõrvale jääks, otse vastupidi – just tema läbi saame pakkuda lootust ja väljapääsuteid. Vähem sõnu, rohkem tegusid – materialiseerunud ja nähtavaks saanud usku.
Alanud paastuaeg tahab meile meelde tuletada kahte väga olulist küsimust Piibli esimestelt lehekülgedelt, Jumala küsimust meile igaühele: kus Sa oled? Ning: kus on sinu vend? Pole kahtlust, et seal, kus leiame taas tee Jumala juurde ning kaasinimestest saavad meie õed ja vennad, seal oleme millegi suure ja lootusrikka alguses.
See kõik aga on võimalik ainult Kristuses. Seepärast ongi kiriku peamine kutsumus kuulutada ja tunnistada Kristust, Tema andestust, uut elu ja lootust. Nõnda muutume paremaks meie ise, muutub paremaks meie riik ja rahvas.

 

 

 

 
 

Ove Sander,
assessor