Kristus on üles tõusnud!

Pärast pilvist tõeliselt vaikset laupäeva rõõmustab uuel hommikul hinge päikesepaiste. Jään Saarde pastoraadi teise korruse aknast valgusemängu silmitsema: valgusvihk on suunatud vaid kirikule ning sealt peegeldub see ümbritsevale lumisele maastikule ja järvesilmale, kogu paigale.

Justkui annaks taevane Isa märku: sellel hommikul on siin midagi erilist sündinud. On ülestõusmispühade hommik. Kristus on surnuist üles tõusnud! Olen tulnud külla oma lapsepõlvesõpradele, kirikuõpetajale Arvet Ollinole ja tema abikaasale, koguduse juhatuse esimehele ja lastetöötegijale Kristile, et osa saada kirikuaasta kõige suurema püha tähistamisest siin Edela-Eesti serval Kilingi-Nõmme äärelinnas tegutsevas Saarde Katariina koguduses.

Palved kannavad
Kogudus on pisike, 60 liikmesannetajat. Vaikse laupäeva õhtul õpetaja Arvetiga 1859. aastal valminud kiriku käärkambris pärast jumalateenistust vesteldes kuulen tõdemust, et juba ammu pole tegu kogukonnakirikuga: „Oleme misjonikogudus. Hindan väga, kui inimestel on isiklik Jumala-kogemus, et neid tõmbab siia Jumal. Traditsioon nii kergesti ei vea ja põlvkondadevaheline side on paljudel katkenud.“
Kiriku põhjaseinas asetsev avar käärkamber on soe ja kodune. Altari ees on memmede kingitud kaltsuvaip, nurgas kohvikannud osadussöömaaega ootamas. „Mulle on öeldud, et kaltsuvaibad ei sobi kirikusse, minu arust sobivad,“ ütleb Arvet maameheliku lihtsusega ja juhib tähelepanu altarikatte pitsile, öeldes, uhkusesäde hääles, justkui kõikidele esivanematele kummardust tehes, et see on tema juba taevastele radadele siirdunud vanaema heegeldatud.
Toole juurde sättides silmitsen 19. sajandist baltisaksa kunstniku Friedrich Ludwig von Maydelli üheksale tammepõiklauast tahvlile maalitud altarimaali, mis kujutab ingli ilmumist Ketsemani aias palvetavale Jeesusele.
„Pean koguduses oluliseks palvetamist, eriti eestpalvete tegemist. Olen juurutanud palvevihikuid, kuhu märgitakse nimed, kelle eest iga päev palvetada. See töö on hakanud vilja kandma. Kui palvetad teiste eest, siis on ka sinu endaga kõik hästi,“ selgitab Arvet justkui jätkuks maali vaatlemisele.

Teekond ülestõusmishommikuni
Palvetades koguneti ka suurel neljapäeval ja reedel käärkambrisse: „Neil pühadel on hoopis teine õhustik. Tullakse kannatades,“ kirjeldab minu võõrustaja möödunud päevi. Suure reede hommikul kell seitse käidi ka esimest korda koos kahe koguduseliikme, Nils Grüni ja Andri Viiandiga ristikäigul. „Kõndisime läbi linna, lugesime palveid, tegime peatusi. Risti kanda oli kerge, kõige raskem oli eneseületamine, et seda avalikult teha. Järgmine aasta kutsun koguduse kaasa,“ jagab õpetaja Arvet selle aasta uut kogemust.
Hommikul on käärkambris rõõmsat sagimist. Perenaised Kaidi Raid, Kadri Kukk, Pirgit Tilk ja Meeta Lillak toimetavad kohvilaua ümber, koguduse koor laulab organist Tiia Hermanni juhendamisel hääli lahti ja kellamees Harry Pukk seab sammud säravalt kuldse kukega torni suunas, et kolmveerand üksteist pühade helget kutset üle sihvakate männimetsade helistada.

Ülestõusmispühade rõõm
Käärkamber koguneb rahvast täis, loen 30 inimest. Enne jumalateenistust jõuan veel kuulda, kuidas minu ees istuv eakas proua sõbralikult õpetab leeriskäijale, kust leida usutunnistuse teksti.
Agenda korra järgi kulgev jumalateenistus on rahulikult pidulik. Laulab koor. Elevus tekib, kui õpetaja Ollino murrab pihitalituse ajal pajuvitsa katki, öeldes, et paastuaeg on läbi ja isegi pattu tunnistades ei pea me hirmu tundma ning võime kahetsedes ülestõusnud Issandalt armu paluda. Tõeline rõõm vallandub enne armulauda rahu soovides: kallistused ei taha lõppeda.
Pärast jumalateenistust tõstetakse keset ruumi piduroogadega lauad ja järgneb osadussöömaaeg. Ülestõusmisrõõm on jõudnud selle paiga südamesse. Olen Issandale tänulik nende usukindlust lisanud päevade ja inimeste eest siin Lätimaa serval. Kristus on üles tõusnud! Tõesti on üles tõusnud!
Kätlin Liimets

Pildigalerii: