Kristus on maailma ära võitnud

Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: «Aga õige jääb usust elama!»
Rm 1:16–17

Selle kirjakoha puhul jääb kohe kõlama algus – «ma ei häbene evangeeliumi». Ristiinimesel võib tekkida küsimus, kuidas saakski midagi nii vägevat, nagu on Jumala rõõmus sõnum inimesele, häbeneda. Kui ma nii mõtlen ja küsin, siis olen kindlasti silmakirjalik, sest järele mõeldes on minugi elus olnud hetki, kus olen häbenenud või kartnud, sulandunud ümbruse ja seltskonnaga ning evangeeliumi ära salanud või selja taha peitnud.
Põhjusi selleks on olnud igal ajastul. Umbes aastal 178 iseloomustas Celsus kristlaste suhtumist ümbritsevasse järgmiselt: «Ärgu ükski haritud ega ka mitte tark või mõistlik inimene tulgu meie sekka, sest kõike seesugust peame me kurjaks, kui aga inimene on harimatu, kui tal jääb vajaka mõistmisest ja kultuurist või on ta ehk rumal, las selline astub julgesti ristiusu juurde.» Kristlasi pidas ta rumalaiks ning võrdles neid konnadega, kes kogunevad ümber soo krooksuma.
Kõik see kõlab tuttavlikult ka nüüd, kui lugeda anonüümseid internetikommentaare või kuulata inimest, kes teab, kuidas asjad «tegelikult» on. Nõnda oli ka juba algkiriku ajal. Sõna ristist oli ja on osadele narruseks (1Kr 1:18).
Just seepärast rõhutab Paulus, et ei häbene evangeeliumi. Timoteost manitseb ta mitte häbenema Issandat ja oma tööd (2Tm 1:8; 2:15). Meenub ka Peetrus, kelle käest pärast Jeesuse vangistamist küsiti, kas ta oli koos galilealasega, ning Peetrus salgas kolmel korral Jeesuse (Mt 26:69–75). Juhtub ka kõige parematel. Aga see ei saa olla vabanduseks mulle.
Seega on evangeeliumi häbenemise eelduseks mingi vastasseis, ja säärastest olukordadest mu elus küll puudus pole. Konfliktist on võimalik hoiduda vaid üksi asustamata saarel elades. Kollektiivis ja ühiskonnas on vastasseis tavaline, võib isegi öelda paratamatu ning tihti ka soositud. Need toimivad inimeste, sugude, inimrühmade, võistkondade, rasside, firmade, parteide, riikide … vahel. See on langenud maailma juurde kuuluv ja sest johtuv loomulik olukord. Põlvkondade kaupa kasvatatud inimlik kultuurikiht ja masside magistriks koolitamine ei suuda kunagi välja juurida olemuslikku vastasseisu ning kõike, mis sellega kaasneb: teise alandamist ja allutamist, ihalust rikastuda teise arvelt, kahjurõõmu, võidu- ja võimujanu …  
Ei ole siin abi ka uutest inimlikest utoopiatest, mis kutsuvad üles sallivusele ning samas kehtestavad end viha õhutamise paragrahvide rakendamise hirmus. See on vaid järjekordne püüe tegelda pealispinna ning nähtavaga, sisu jääb aga enamasti muutumatuks. Päris elu tõelised olukorrad paljastavad tihti inimese hoopis teistsuguse palge, ja seda halastamatult. Meenutagem kas või katastroofijärgset New Orleansi ning seal juhtunut või piirsituatsioone omaenese elus. Kultuuri, hariduse ja sallivuse puudrikiht saab siis minema pühitud ka kõige kangemate uusapostlite palgeilt ning avanev vaatepilt on kaugel kaunidusest. Kõik pingutused ja lootused varisevad põrmu. Ja siis on taas häbi ning piinlik, muidugi kui on.
Kuidas saab Paulus öelda, et ta ei häbene? Ta teab ju, et head teha alati ei suuda. Head, mida ta tahab, ta ei tee, ja paha, mida ta ei taha, ta teeb (Rm 7:18–19). Kas on ta siis häbitu või on asi milleski muus? Paulus ei kõnele enese tarkusest, õigusest või soovidest, sest neist on ta teadlik ning neid oleks põhjust häbeneda. Aga ta ei häbene evangeeliumi, mis on Jumala vägi, seega midagi püsivat ja kindlat võrreldes selle ilma õiguse ning tahtmisega, kultuurikihi või haridusega. Ta ei häbene seda ainukest väge (kreeka dynamis), mis võib meie pinnapealse enesekindluse suure pauguga õhku lasta, meid puhastada ja muuta seesmiselt, ning seeläbi anda meile jõudu inimeste teenimiseks rõõmusõnumiga.
Teenimine ei tähenda aga õdusat ja mugavat elu, püüdu kõigile meeldida (Gl 1:10). Kristuse sulaseks olemisse on kätketud konflikt, vastasseis selle maailmaga (Mt 16:26; Jh 15:19), tema meelevalla ning võimuga (Gl 6:12). Seega on ristiinimene katkematus lahingus ja vastupidamiseks on vaja kogu Jumala sõjavarustust: tõevööd, õiguse soomusrüüd, rõõmusõnumit rahust, usu kilpi, päästekiivrit, vaimumõõka, palvet Vaimus (Gl 6:14–18), aga ka kaaskristlast ja ligimest. Ainult nõnda on ka minul lootust, lootust mitte allutada enesele või võita teist inimest ehk ka kogu maailma. Ei, seda pole vaja, sest Kristus on maailma juba võitnud (Jh 16:33), vaid lootust vastu panna, jääda püsima ja pääseda koos teisega – «usust usku».
Ja see on tõesti rõõmus sõnum, mida häbeneda ei saa.

Margus Kirja,
Jõelähtme koguduse õpetaja