Delfi andmeil pöördus Eesti maausulisi
ühendav Maavalla Koda möödunud nädalal kaitsepolitsei poole avaldusega, milles
palutakse välja selgitada, kas Viru-Nigulas toimunud õlest inimkuju põletamises
on täheldatav kuriteo koosseis.

Nimelt korraldasid Viru-Nigula vald,
kogudus ja sihtasutus Virumaa Muuseumid koostöölepingu sõlmimise puhul
sümboolse tseremoonia, mille käigus pandi tuli otsa õlgedest naisekujule, mis
kujutas 366 aastat tagasi surma mõistetud ja tuleriidal põletatud kuulsat
Viru-Nigula nõida Kongla Anne.

«Kristlikku vägivaldset fundamentalismi
manifesteeriva tseremoonia korraldamine riigi ja omavalitsuste asutatud
sihtasutuse poolt koostöös luterliku kiriku kogudusega tekitab maausuliste
hulgas erilist nördimust. /—/ Sellega on Eesti riik kaudselt kiitnud heaks kolm
ja pool aastasada tagasi Rootsi võimude ja luterliku kiriku vägivallateod nende
vastu, kelle ainus süü oli Eesti põlisrahva pärimuse tundmine ja
edasikandmine,» kirjutas Maavalla Koda kultuuriministrile.

Maavalla Koda pöördus ka peapiiskop Andres
Põderi poole, soovides ametlikku hinnangut Eestis toimunud nõiaprotsesside
kohta ning tuletades meelde, et paavst Johannes Paulus II palus oma kiriku
nimel vabandust inkvisitsiooniaegsete hirmu- ja vägivallategude eest.

Taas kord oodatakse kiriku seisukohta ning
mulle tundub, et sedapuhku on tegemist tõsisema küsimusega kui kohukesereklaam
või pronkssõdur. Ma ei arva, et tuha päheraputamine mineviku «hirmu- ja
vägivallategude» eest kiriku mainet avalikkuse silmis oluliselt tõstaks ja
vaevalt saab Maavalla Koja avaldust pidada kõigi pärimuskultuuri viljelejate
meelsuse väljendajaks. Kuid see ei tee olematuks tõsiasja, et väga paljude eestlaste,
sealhulgas tippintellektuaalide meelest on eesti omakultuur ja kristlus kui
mitte lausa vastandlikud, siis vähemasti kaks ise asja.

Ajalugu ei saa ümber teha, aga ajaloost
võib otsida ja tänapäeva tuua väga erinevat. 14. juunil, küüditamise aastapäeval
peetakse Viljandi Jaani kirikus regilaululist leinapäeva missat, mille autoriks
on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia diplomand Eva Tolsa, kes on kirjutanud
rahvapärase missamuusika ja koraaliviisid ning seadnud regivärsimõõtu psalme.

Ta kirjutab oma töö sissejuhatuses: «Olen
palju tundnud, kuidas koraalide keerulised ja laulmisel pingutustnõudvad viisid
ei ole kõige soodsamad palveosaduseks ja tekstile keskendumiseks. Erinevatel
rahvustel on erinev rahvamuusika, mis on tingitud nende looduse eripärast (näiteks
Eesti laugja maastiku taustal on lauldud staatilisi regilaule) ja oma
rahvamuusikat on ka mugav ning meeldiv laulda. /—/

Regilaulu viis on lihtne, väikese ulatusega
ja korduv ning eestlastele omane, nii-öelda «veres». Laulu sõnumisse on parem
süveneda, kui eeslaulja sõnu kordab kogudus. Siinjuures pole vajalik sõnu või
noote laulmise ajal paberilt lugeda (see võimaldab ka nägemiskahjustustega
inimestel ning kirjaoskamatutel väikestel lastel kaasa laulda). Usun, et
regivärsilistena oleks palvelauludel palju rohkem kaasalauljaid. Lihtsad
korduvad viisid annavad ka hea võimaluse improviseerida nii häälte kui
erinevate pillidega.»

Regilaulu missa võiks olla kiriku vastuseks
niihästi Maavalla Kojale kui kõigile teistele, kes tunnevad, et ajalugu vajab
lunastust.

Delfi andmeil pöördus Eesti maausulisi
ühendav Maavalla Koda möödunud nädalal kaitsepolitsei poole avaldusega, milles
palutakse välja selgitada, kas Viru-Nigulas toimunud õlest inimkuju põletamises
on täheldatav kuriteo koosseis.

Nimelt korraldasid Viru-Nigula vald,
kogudus ja sihtasutus Virumaa Muuseumid koostöölepingu sõlmimise puhul
sümboolse tseremoonia, mille käigus pandi tuli otsa õlgedest naisekujule, mis
kujutas 366 aastat tagasi surma mõistetud ja tuleriidal põletatud kuulsat
Viru-Nigula nõida Kongla Anne.

«Kristlikku vägivaldset fundamentalismi
manifesteeriva tseremoonia korraldamine riigi ja omavalitsuste asutatud
sihtasutuse poolt koostöös luterliku kiriku kogudusega tekitab maausuliste
hulgas erilist nördimust. /—/ Sellega on Eesti riik kaudselt kiitnud heaks kolm
ja pool aastasada tagasi Rootsi võimude ja luterliku kiriku vägivallateod nende
vastu, kelle ainus süü oli Eesti põlisrahva pärimuse tundmine ja
edasikandmine,» kirjutas Maavalla Koda kultuuriministrile.

Maavalla Koda pöördus ka peapiiskop Andres
Põderi poole, soovides ametlikku hinnangut Eestis toimunud nõiaprotsesside
kohta ning tuletades meelde, et paavst Johannes Paulus II palus oma kiriku
nimel vabandust inkvisitsiooniaegsete hirmu- ja vägivallategude eest.

Taas kord oodatakse kiriku seisukohta ning
mulle tundub, et sedapuhku on tegemist tõsisema küsimusega kui kohukesereklaam
või pronkssõdur. Ma ei arva, et tuha päheraputamine mineviku «hirmu- ja
vägivallategude» eest kiriku mainet avalikkuse silmis oluliselt tõstaks ja
vaevalt saab Maavalla Koja avaldust pidada kõigi pärimuskultuuri viljelejate
meelsuse väljendajaks. Kuid see ei tee olematuks tõsiasja, et väga paljude
eestlaste, sealhulgas tippintellektuaalide meelest on eesti omakultuur ja
kristlus kui mitte lausa vastandlikud, siis vähemasti kaks ise asja.

Ajalugu ei saa ümber teha, aga ajaloost
võib otsida ja tänapäeva tuua väga erinevat. 14. juunil, küüditamise
aastapäeval peetakse Viljandi Jaani kirikus regilaululist leinapäeva missat,
mille autoriks on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia diplomand Eva Tolsa, kes on
kirjutanud rahvapärase missamuusika ja koraaliviisid ning seadnud
regivärsimõõtu psalme.

Ta kirjutab oma töö sissejuhatuses: «Olen
palju tundnud, kuidas koraalide keerulised ja laulmisel pingutustnõudvad viisid
ei ole kõige soodsamad palveosaduseks ja tekstile keskendumiseks. Erinevatel
rahvustel on erinev rahvamuusika, mis on tingitud nende looduse eripärast
(näiteks Eesti laugja maastiku taustal on lauldud staatilisi regilaule) ja oma
rahvamuusikat on ka mugav ning meeldiv laulda. /—/

Regilaulu viis on lihtne, väikese ulatusega
ja korduv ning eestlastele omane, nii-öelda «veres». Laulu sõnumisse on parem
süveneda, kui eeslaulja sõnu kordab kogudus. Siinjuures pole vajalik sõnu või
noote laulmise ajal paberilt lugeda (see võimaldab ka nägemiskahjustustega
inimestel ning kirjaoskamatutel väikestel lastel kaasa laulda). Usun, et
regivärsilistena oleks palvelauludel palju rohkem kaasalauljaid. Lihtsad
korduvad viisid annavad ka hea võimaluse improviseerida nii häälte kui
erinevate pillidega.»

Regilaulu missa võiks olla kiriku vastuseks
niihästi Maavalla Kojale kui kõigile teistele, kes tunnevad, et ajalugu vajab
lunastust.

Marko Tiitus