Kristlik kirjanik Charles Williams, originaalne mõtleja ja karismaatiline isiksus

Charles Williamsi (1886–1945, fotol) surmast möödus mullu 70 aastat.

Williamsit peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks inglise kristlikuks kirjanikuks. Ta oli teoloog, romaanikirjanik, luuletaja, kirjanduskriitik, näitekirjanik.
Charles Williams sündis Londonis ja ta armastas väga oma sünnilinna. Tema romaanide tegevus keerleb ikka Londonis ja ta pidas ennast linnainimeseks. Väga hinnatud on tema seitse romaani, mida nimetatakse ka metafüüsilisteks trilleriteks. Nende keskseks teemaks on see, kuidas argiellu tungib üleloomulik.
Charles Williams sündis 1886. aastal. Vanemad olid vaesed, nii et ülikoolis sai Wil­liams käia ainult kaks aastat. Ta asus varsti tööle Oxfordi kirjastuses, kus töötas surmani 1945. aastal. Teda hinnati väga. Williams oli karismaatiline isiksus. Eriti hinnati temaga vestlusi, mis vaimustasid kaasvestlejaid. Williams oli hea lektor, ta rääkis inglise kirjandusest ja temalt ilmus ka kaks raamatut inglise poeesiast, mis on väga hinnatud.
Teoloogias vermis ta termini inherence – kaasühendus, olemuslik ühendus. Jeesuse sünd ühendas meid kõiki ja meie ülesandeks on kanda üksteise koormaid. Williams uskus, et isegi vähihaige valu võib enda peale võtta teine inimene. Ja ka surra tema eest. Nii nagu kolm isikut kolmainsuses on omavahel ühendatud, nii on ka inimkond omavahel ühendatud Jeesuse sünni kaudu.
Ühes oma romaanis pakub Charles Williams välja, et «ligimene», kelle vara me ei peaks himustama, on tegelikkuses Jumal ise. Kõik kuulub Jumalale ning seega su naabri maja, härg, auto, naine ja kõik, mis tal on, on tegelikult Jumala oma. Seega ainus, mida sul jääb üle himustada, on su «ligimene» ise – Jumal.
Lase käia – himusta Jumalat iga oma hingeraasuga, mitte tema asju, tema loodut, tema ande ja nende ilmnemist, mitte tema iseloomuomadusi, vaid teda ennast. «Tema peaks olema meie himustamine ja meie kirg; vaid tema jaoks pole ükski ahnus liiga suur, kuna vaid tema võib ainukesena täita kogu selle ahnuse» (War in Heaven).
Williams oli ka romantilise armastuse teoloogia apoloog.
Ta pidas enda loomingus kõige tähtsamaks luulet. Tema kuningas Arturi teemalisi poeeme on raske mõista, kuid nad on mõjuvad. Wil­liams oli omal ajal mõnda aega ka salaorganisatsioonide liige, seetõttu ta tundis alkeemiat, hermetismi ja ka okultismi. Need teemad sisalduvad tema romaanides. Surnud elavad ja mõjutavad elavate elu. Jeesus purustas aja ja ruumi. Jumal ei ole piiratud aja ja ruumiga. Seetõttu surnute ja elavate piiri pole. Romaanis «Kõikide pühakute päev» seiklevad kaks pommi läbi hukkunud naist Londonis, nende elu on sama elus kui elavatel, isegi vägevam, sest aeg ja ruum ei piira neid enam.
Draamakirjanikuna rajas Williams aluse tõelisele kristlikule draamale. Tal on mitmeid näidendeid, need käsitlevad kristliku õpetuse erinevaid tahke.
Charles Williams oli originaalne mõtleja ja nüüdisaeg tunnustab teda kui lausa postmodernistlikku kirjameest, kellel on meie ajale isegi rohkem öelda kui tema enda ajale. Venelased on tõlkinud Wil­liamsi kõik romaanid. Meil teda ei tunta. On aeg avastada see tähtis kristlik kirjanik ka eestlaste jaoks.
Williams kuulus Inklingite ringi, kus olid tähtsad Tolkien ja C. S. Lewis. Lewisi ja Tolkieni on meil palju tõlgitud, nüüd võiks avastada ka Charles Williamsi, kelle sünnist möödub selle aasta 20. septembril 130 aastat.
Charles Williams oli usklike vanemate laps ja oli ka ise kogu elu sügavalt usklik kirikuinimene.
Jaan Tooming