Kristiina ja Ranno Seppel – me elame Jeesuse sünni ootuses

Seppelite pere akende taga hiilivad jõuluinglid ja poetavad sussi sisse head-paremat. Isa Ranno sõnul on lastevanematele jõuluaeg üks hea aeg, sest hommikul ei pea lapsi üles ajama, nad ärkavad hea meelega, kui on sussi seest midagi otsida.

Muusikaterapeudist Kristiina (30) ja jalgpallimisjonärist Ranno (33) Seppel elavad septembrist Hageri koguduse majas, elavad seni, kuni oma maja valmis saab. Kristiina on põline tallinlane, Ranno pärit Taeblast. Neil on kaks poega: Noah (6) ja Benjamin (1), kevadel on oodata uue pereliikme sündi.
„Minu naine on alati olnud suur jõulude fänn,“ ütleb Ranno saabuvatele pühadele viidates. „Juba varakult hakatakse meil jõulumuusikat kuulama ja tube ehtima. Me elame Jeesuse sünni ootuses, ma usun, et see on üks eriline aeg, see on suur võimalus kirikutes head sõnumit jagada.“

Jõulud lapsepõlves
Kristiina ja Ranno lapsepõlve jõulud olid erinevad. „Mina olen mittekristlikust perest,“ räägib Ranno. „Istusime tavaliselt jõululaupäeval teleka ees söögilaua ümber. Nüüd ma hindan väga seda, et ka minu vanemad on jõudnud kiriku juurde. Ma näen, kui suur väärtus see on. Mul on nagu kas erinevat peret olnud – enne ja nüüd.“
Kristiina jõulud on alati kirikuga seotud olnud. Viielapselise pere isa Agu Kaljuste on aastaid Hageri koguduse juhatuse esimees olnud, ema Lia pühapäevakooli õpetaja, kuigi elatakse Tallinnas. „Jõululaupäev ise algas varakult kirikus ettevalmistustega ja kahe teenistusega,“ meenutab Kristiina lapsepõlve.
„Õhtul olime alati maal vanavanemate juures. Isa luges jõuluevangeeliumi, laulsime ja jagati kingitusi, lõpuks toodi magustoit ja me magasime kõik seal samas toas. Soe ahi, ehitud kuusk, jõululõhnad – see kokku oli üks suur idüll. Esimesel pühal olime taas Hageris teenistusel ja enne kui linnakoju läksime, külastasime paari vana koguduseliiget. Need sõidud on väga erilised olnud: kaugel metsa sees maja, voodi veerel istub vanake. Alati me laulsime, isa luges Jumala sõna.“

Kirikusse tõi sõber
Ranno ütleb, et jõudis Jumala juurde tänu oma heale lapsepõlvesõbrale Joel Reinarule, kelle pere on teda palju mõjutanud. „Otseselt jõudsin kirikusse tänu ühele seigale. Ronisime Joeliga kõrge heinapalli otsa, sealt allakukkumine oleks võinud kurvalt lõppeda. Aga me olime väga hoitud. Kukkusime kaelapidi külmunud maale. Joel ütles: Jumal tänatud, et oleme terved! Esimest korda hakkasin ma selle fraasi üle mõtlema, et see ei ole mingi suvaline lause. Äkki ongi keegi, kes mind hoidis. Siis läksin kogudusse, aega läks, kuid ma hakkasin saama oma küsimustele vastuseid. Ma võtsin Jumala oma ellu vastu.“
Kristiina ja Ranno on EELK Saku Toomase koguduse asutajaliikmed. „Hageri noortejuht elas Saku palvemajas ja noortetöö koonduski rohkem sinna, tegime kristliku sõnumiga üritusi mittekristlikele noortele,“ räägivad nad. „Meie juurde tulid kohalikud noored, kes soovisid ristitud ja leeritatud saada, alustasime pühapäevakooli tööga. Ühel hetkel tuli äratundmine, et vaja on iseseisev kogudus luua. Viis aastat tagasi oli asutajaid 12, kuid nüüd detsembris olnud leeripüha järel on meid juba 117.“

Saku saab kiriku
Ranno räägib kiriku ehitamisest: „Saku on suur vald ja seal on reaalne vajadus kiriku järele, sellepärast alustamegi kiriku ehitusega. Jaanuaris lööme kopa maasse. Alguses teeme vundamendi, paneme majakarbi püsti. Me usume, et kirikut ehitada ja selleks raha koguda on lihtsam, kui inimesed näevad, et hoone füüsiliselt ka kerkib. See on suur töö, kuid Jumal on seda õnnistanud.“
Tänavu jõuludel loodetakse veel Saku kabelisse mahtuda, kuid edaspidi läheb juba suuremat ruumi vaja. Kui kirik veel valmis pole, tuleb vallalt suurem saal üürida. „Vallaga on meil väga hea koostöö, igal aastal on käsil mitu projekti,“ selgitab Ranno. „Tahame tõesti olla kirik keset küla, olla Saku valla inimestele olemas, et viia neid Jumalale lähemale.“ Kristiina ja Ranno sõnul on Saku kogudusel tohutult vedanud ka koguduse õpetaja Magne Mølsteriga, Norra misjonäriga.

Suure pere jõululaud
Jõululaupäeval on Seppeli pere Sakus jumalateenistusel, edasi minnakse Lääne-Nigula kirikusse ja õhtu veedetakse Ranno vanemate juures. Esimesel pühal on Hageri teenistuse kord ja siis kõik koos Kaljuste suure pere jõulupeole.
Kristiina ema-isa ja õed-vennad peredega on juba kokku 29-liikmeline, kuhu selline suur pere mahub? On ka olnud nii, et kõigepealt söödi laua ümber kõhud täis, siis korjati laud kokku ja toodi kuusk tuppa. „Isa peab küll igal aastal laua suuremaks ehitama,“ tähendab Kristiina.
Kuidas tegi nelja-viieaastane Kristiina oma perele jõulukingitusi? „Ma võtsin pereliikmete asju, pakkisin need ära ja panin kuuse alla. Siis said kõik ka linnakodus kingitusi. Nad olid üllatunud ikka ka, kuigi said omi asju.“ Sellest väikese tüdruku südamlikust toimetamisest sai Kaljuste pere traditsioon – kuuse all on nüüd muidugi jõuluvana annid.
Tiiu Pikkur

Perekond Seppel
Ema Kristiina – EELK Misjonikeskuse peasekretär, lapsepuhkusel
Isa Ranno – Josiah Venture Eesti osakonna jalgpallimisjonär, treener
Poeg Noah – mängib jalgpalli kahes klubis
Poeg Benjamin – hakkab kindlasti jalgpalli mängima