Kriisiaja õppetundidest

12. märtsil kuulutas Eesti Vabariigi Valitsus välja eriolukorra, et tõkestada koroonaviiruse levikut Eestis. Eriolukorra meetmed on muutnud suure osa Eesti inimeste elukorraldust. Tõepoolest, pärast 1991. aasta augustiputši, 1992. aasta talongimajandust ja 1994. aasta Estonia katastroofi pole minu põlvkond nii ulatuslikku kriisi pidanud sisenema. 

Eriolukorras kehtestatud avalike kogunemiste piiranguid on laiendatud ka kogudustele. 13. märtsil EELK konsistooriumi poolt heaks kiidetud korraldustes kogudustele öeldakse, et kõik avalikud jumalateenistused, kirikukontserdid ja muud inimeste kogunemised tuleb kuni uute juhisteni või eriolukorra lõpuni edasi lükata või ära jätta.

Tänase Eesti Kiriku ilmumise ajaks on eriolukord kestnud juba peaaegu kaks nädalat. On aeg teha esimesi kokkuvõtteid sellest, kuidas oleme kriisisituatsiooniga kohanenud ja mida sellest õppinud. Tõnu Lehtsaare sõnutsi: „Iga kriis paneb midagi meie elus proovile. Iga kriis on ka õppimise, uue leidmise ja loomise võimalus. Me ei taha olla kriisis, teadmatuses, raskustes, sunnitult kodus. Kui see siiski on juhtunud, on selleski olukorras võimalik eluga edasi liikuda.“

Kas ja mida oleme kirikuna viimastel nädalatel õppinud ja loonud? Esmalt väärib märkimist ja tunnustamist koguduste hüppeline võimekuse ja valmiduse kasv jumalateenistuste, palvuste ja vabas vormis vaimulike sõnumite edastamiseks erinevates meediakanalites. Eilse seisuga oli EELK kodulehel avaldatud 14 viidet EELK kogudustes pühapäeval, 22. märtsil peetud jumalateenistuste või palvuste ülekannetele või nende koguduste vaimulike videomõtisklustele, tegelikkuses on nende arv aga veelgi suurem. 

EELK liturgilise elu eest vastutava assessorina tahan tänada ja tunnustada neid kogudusi, kes on püüdnud omandada uusi oskusi, soetada tehnikat ja leida abilisi, et olla sel keerulisel ajal, mil avalikke jumalateenistusi ei peeta, virtuaalsetes keskkondades Jumala sõna, muusikat ja eestpalveid jagades inimestele lähedal. Näen tulevikku vaadates seda, et meie kiriku vastavad komisjonid võiksid nõustada ja anda juhiseid veebijumalateenistuste pidamiseks ning need võiksid jätkuda ka pärast eriolukorra lõppemist.

Teiseks oleme viimastel nädalatel kindlasti õppinud solidaar­sust – niihästi kirikusiseselt kui kogu ühiskonnas ja maailmas. Oleme kõik samas paadis – kristlased ja ateistid, konservatiivid ja liberaalid, linna- ja maainimesed, talaari- ja albakandjad … Epideemia ja selle tagajärjed ähvardavad meid kõiki ning ainus võimalus sellest võitjana ja tugevamana väljatulekuks – muidugi niipalju, kui see üldse inimestest sõltub – on tegutseda üheskoos ja toetada oma juhte nii riigis, kohalikul tasandil kui kirikus ja koguduses. Mul on hea meel, et kui kriisi päris alguses leidus neid vaimulikke ja koguduseliikmeid, kes konsistooriumi seni veel nõuande vormis antud piirangutesse huumori või kriitikaga suhtusid, siis kriisi arenedes on nende sõnavõttude tonaalsus asendunud märksa koostöisema ja vastutustundlikuma retoorikaga. 

Kolmandaks on eriolukord heaks võimaluseks keskenduda ja vaikseks jääda, teritada oma tähelepanelikkust ja eristamisvõimet, et saavutamisele, omandamisele ja tarbimisele keskendunud elulaadis selgemalt kuulda Jumala häält ning püüda taibata, milline on tema tahtmine minu, meie rahva, kiriku ja kogu maailma jaoks. Mida Jumal meile nende sündmuste kaudu tahab öelda, mille ja kelle poole meie pilgud ja südamed suunata. 

Leiva ja tsirkuse (igapäevaste vajaduste ja meelelahutuse) piiramine võiks meid seda enam panna taotlema rooga, mis püsib igaveseks eluks. Kas oskame igatseda ja paluda eluleiba, igapäevast palveosadust Jumalaga, tema sõna ja pühi sakramente? Kas suurem osa koguduseliikmetest üldse märkabki, et avalikud jumalateenistused mõnda aega ei toimu, kas see lööb mõra nende harjumuspärasesse elurütmi? Kas siis, kui eriolukord lõpeb, täituvad meie pühakojad inimestest, kes tulevad Jumalat tänama? 

Annaks Jumal, et niikaua kui veel on armuaeg, võiksime kuulata ja kuulda võtta tema häält: „Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!“ (Js 45:22)

 

 

 

 

Marko Tiitus,

assessor