Kõrvalised keskkonnateemad

Lõppenud suvi oli Eestimaal ilus. Seevastu suurt osa Euroopast tabas kaks harvaesinevat kuumalainet ning ka mujal maailmas võib täheldada ekstreemsete ilmastikunähtuste sagenemist. Enamik eksperte seostab seda inimtekkelise kliimamuutusega. Seetõttu pole ime, et kliimaprobleemid, kuid ka näiteks liigirikkuse vähenemine on Lääne-Euroopas muutunud tähtsaks poliitiliseks küsimuseks. Toimuvad suured meeleavaldused ning keskkonnakriisidele lahenduste otsimine on ka valimisdebattide põhiteemasid. Paljudes riikides tõuseb hüppeliselt roheliste erakondade populaarsus; ka pühapäeval Austrias toimunud üldvalimistel võitsid nad hulga saadikukohti juurde.
Eestit keskkonnateadlikkuse tõus aga veel kuigivõrd puudutanud ei ole. Näiteks reedel Tallinnas ja Tartus toimunud „kliimastreigi“ meeleavaldustele oli kogunenud väga vähe rahvast. Ka kevadiste valimiskampaaniate ajal ei pööranud suuremad parteid keskkonnateemadele kuigi palju tähelepanu.
Küllap on paljudel Eesti inimestel nende endi meelest lihtsalt suuremaid ja pakilisemaid probleeme. Teistele jälle on vastuvõetamatu nende erakondade maailmavaade, kes tavatsevad keskkonnateemade tähtsust rõhutada.
Välismaal osalevad keskkonnadebatis väga aktiivselt ka kirikud, rõhutades iseäranis kristlaste kohustust loodusse vastutustundlikult suhtuda. Ei saa öelda, et ka Eesti kirikuinimesi need teemad täiesti ükskõikseks jätaksid. Meiegi lehes on ilmunud sisukaid teemakohaseid artikleid, viimati näiteks kolumnist Andres Lehestiku sulest. Samuti kutsub Eesti Kirikute Nõukogu 6.–13. oktoobrini kogudusi tähistama loodu(s)hoiunädalat. Pole siiski märganud, et see üleskutse eriti innukat vastukaja oleks leidnud. Pigem kütavad mõnede kirikuinimeste seas kirgi seksuaalsusega seotud küsimused, nagu ka möödunud nädalal sotsiaalmeediat jälgides tähele võis panna. Miks see nii on läinud, vääriks juba omaette arutelu.
Rain Soosaar