Koostöös on lootus edule

Vabariigi valitsus kiitis 11. märtsil 2003. aastal heaks riikliku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng». Programmile annab toetuse ka Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioonileping.

Riiklikule programmile eelnes pingeline ettevalmistav periood, millest pea kõik kogudused osa võtsid. Töö pälvis üldise heakskiidu ja tunnustuse nii ettevalmistavalt komisjonilt kui ka Muinsuskaitseametilt. Usun, et sel ajal üles näidatud aktiivsus jätkub, sest täna võime kinnitada, et pühakodade riiklik programm on käivitunud ning üha enam hoogu sisse saamas.

Väär oleks aga arvata, et heakskiidetud dokumendi järgi meie pühakojad justkui võluväel korda saavad. Et meil ei ole vaja midagi teha ja kõik on riigi ja tema ametkondade asi. Kogudused pühakodade omanikena peavad selles aktiivselt osalema, sest teistmoodi ei ole mõeldav programmi sissekirjutatud omafinantseerimise nõuet täita. Positiivne on selle juures aga asjaolu, et omafinantseerimise suurus ei ole tingimuslikult määratud ning siin tuleb lähtuda eelkõige oma reaalsetest võimalustest.

Mida saaksid kogudused teha? Kvaliteetne tulemus eeldab vajalikul tasemel projektdokumentatsiooni olemasolu ning tööde teostamise asjatundlikku ja pidevat järelevalvet. Siin saab kogudus aidata nii rahaliselt kui ka inimjõuga. Kui endal raha napib, siis võib seda alati juurde taotleda omavalitsuselt, oma piirkonna ettevõtetelt ja teistest allikatest. Viimase kahe aasta kogemus kinnitab, et need võimalused toimivad.

Otstarbekas on kogudusel kinnitada ametisse asjatundlik inimene, kelle otseseks ülesandeks oleks tegeleda pühakodade programmiga seonduvaga. Kes jäävad lootma, et kõik tehakse ära teiste inimeste eestvedamisel, satuvad paratamatult tööde pingereas tahapoole. Soovitan kõigis küsimustes, ka muinsuskaitsealastes, pöörduda konsistooriumi poole. Olen programmi elluviimist koordineeriva juhtnõukogu liige ning oman piisavalt ülevaadet ja kogemust, et kogudusi nõustada. Samas aitab kontakt kaasa informatsioonivahetusele ning koordineerida operatiivsemalt ettevalmistustöid.

Koguduste jaoks olulise ja elulise tähtsusega on nendele kuuluvad varad, eeskätt tagastatud ja muul viisil soetatud kinnisvara. See vara peab teenima kogudust, võimaldama realiseerida põhitegevuslikke eesmärke ning tootma selleks otstarbeks rahalisi vahendeid. Vara tuleb kasutada efektiivselt, kuid samas määravad seda hetke reaalsed võimalused.

Vara rakendamine koguduse teenistusse on pikaajaline protsess, mis on seotud investeeringute ja haldamisega ning mida saab ellu viia tervikliku ja sihipärase plaani alusel. Julgen aga arvata, et viimane enamikul kogudustel puudub. Otsuseid tehakse üksikobjektide kaupa, ilma et oleks vastu võetud kaugemaleulatuv (näiteks 5-8 aastaks) koguduse vara arendus- ja halduskava, mille koostamine peaks olema koguduse juhatuse üks esmaseid ülesandeid käesoleval aastal. Ärge seadke endale eesmärgiks teha seda teadusliku töö tasemel, kuid võimaluse korral kaasake töösse siiski asjatundjaid. Kindlasti on kogudusi, kus sellist dokumenti on lihtne koostada ning lõppresultaadis see midagi uut ei anna. Praktiline kogemus Jüri ja Narva kogudusega tõestas aga sellise töö hädavajalikkust.

Üsna tihti pöörduvad kogudused kirikuvalitsuse poole taotlusega müüa oma kinnisvara. Objektiivseid otsuseid ei ole lihtne teha, kuna informatsioon koguduse varast tervikuna on ebapiisav. Edaspidi seome otsustuse koguduse vara arendus- ja halduskava olemasoluga. Selle puudumine võib saada eitava vastuse põhjuseks. Abi ja nõuandeid kava koostamiseks võivad kogudused saada konsistooriumist ja Kiriku Varahalduse OÜ-lt.

Loodan, et koostöö konsistooriumi, varahalduse ja koguduste vahel muutub lähitulevikus senisest tihedamaks ja asjalikumaks. Varade arendamine ja haldamine peab muutuma eesmärgipärasemaks ning läbimõeldud igapäevaseks tegevuseks. Keegi ei saa võtta endale üle jõu käivaid kohustusi, kuid samas ei ole kaootiline tegutsemine õigustatud. Koostöös on rohkem võimalusi edule.

Mati Maanas,
kantsler