Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Koostöö või nullsumma mäng

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Merillelt44
Merille Hommik

Pool tuhat ja üks aasta tagasi pani Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, kutsudes väitlema süü, patukahetsuse, karistuste ja andestamise teemal. Tema esimene tees tuletab meelde, et kogu uskliku elu peab olema meeleparandus.
Tollal kahjuks ei sündinud väitlust, mis oleks peaeesmärgiks seadnud ühise mõistmise või siis erimeelsuste piiritlemise. Kiriku institutsioon lähtus ülimuslikust seisukohast, keiser soovis hoida riigis rahu ja Lutheri mõttekaaslased ootasid kirikukogu kokkutulekut ning selle viibimisel vastandusid järjest rohkem kiriklikele võimudele. Tuletab meelde nullsumma mängu, kus kellegi võit on kellegi kaotus ja igaüks üritab olla võitja. Selliste reeglite kohaselt mängides on vastandumine paratamatu.
Viis sajandit hiljem on suhtumine muutunud. Luterlike kirikute ja katoliku kiriku läbirääkimistel rõhutatakse ühendavat ja koostöö võimalusi. Ühisest osadusest oleme veel kaugel. Kuid väljendustes on toimunud muutus. Lähtutakse põhimõttest, et kõik võivad olla võitjad, sinu edu on kasuks ka mulle.
Lähtepunkti muutust suhtlemisel võib ka parandatud meeleks pidada. Millistes igapäevaelu valdkondades me kogeme koostööd enam kui vastandumist? Eks põhine ühiskond koostööl, mitte vastasseisul. Kui kaupmees arvab, et tema võit peab olema kunde kaotus, siis jääb ta lõpuks oma kundedest ilma. Sama juhtub tööandjaga, kelle arvates töötaja peab tema edu kinni maksma. Kahjuks oleme taolist suhtumist kohanud, kuid pikaajalist ülesehitavat tulemust sellel ei ole.
Lähenevad riigikogu valimised peaksid ju olema nullsumma mäng. Kui üks erakond saab rohkem kohti parlamendis, siis teised saavad vähem. Valimistulemuste puhul on see tõesti nii, kuid valimiste aeg on ka uute sihtide seadmise aeg, võimaluste ja soovide selgitamise aeg. Poliitikas ei ole väljaöeldul autoriõigust. Kui mõne vähem kohti saanud või riigikogust välja jäänud erakonna head plaanid teiste poolt teoks tehakse, siis on ju ühine kasu sündinud. Kuid on vist palju loota, et ka kampaania koostööd esile tõstaks.
Mis võib olla meie ühiskonna põletavam probleem? Riigireformi sihtasutus on esitanud ettepanekud riigikorralduse muutmiseks ja oodata on ettepanekuid ka muudes valdkondades. Läbiv joon on riigiametnike arvu ja valitsusasutuste vähendamine ning koondamine. Väheneva rahvaarvu ja vananeva elanikkonna puhul on see mõistetav. Üles on tõstetud ka eakate inimeste hoolde küsimused. Hooldekodu teenus maksab rohkem, kui inimene pensioni saab ja ka lastele on see suur koormus.
Kui suurendada riigi toetusi eakatele, kel lapsi ei ole, siis saame mõneti kummastava olukorra. Esmalt kasvatasid ühed inimesed üles lapsed ja kandsid sellega seotud kulud ning nende vanaduspõlves tasuvad nende lapsed nende eest. Neil aga, kel lapsi ei olnud, on riigi toetus abiks.
Ma ei taha vastandada inimesi nende valikute pärast, veel enam endast sõltumatul põhjusel lastetuks jäänuid teistele. Kuid ka ülalpidamiskohustuse muutmine põhiseaduses (perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest) ja perekonnaseaduses teeb ettevaatlikuks. Me oleme näinud riiki, kes soovis nii laste kasvatamise kui ka hoolduse enda peale võtta.
Minu arvates võib vaagida mõtet, et inimene, kel ei ole lapsi, võib keskmise elatise suuruse rahasumma maksta elatisabi fondi ja nõnda 18 aastat, mis on ülalpidamiskohustuse aeg. Nii on ta osalenud laste ülalpidamisel ja tal on õigus ülalpidamisele vanaduses. Tegemist ei oleks lastetusmaksuga, vaid ühe vanaduspäevadeks raha kogumise viisiga, mis ei ole sunduslik. Kehtiks ka põhiseaduse säte, et igaühel on õigus riigi abile vanaduse korral.
Vanemaealiste osatähtsuse kasv rahvastikus ning üksi elavate inimeste arvu suurenemine eeldab lähematel aastakümnetel mitmeid muudatusi senises korralduses. Mõistlikuks ei pea ma ainult eakatele inimestele majade ehitamist. Tore, kui neis ka noori ja lastega peresid elaks. Ka eriealiste elukohtade lähedus võimaldab koos tegutsemist.
Usupuhastuspühal tuletame meelde, et kirik peab end kogu aeg uuendama. Seda peab ka iga ristiinimene. Hea on, kui me suudame lähtuda koostöövaimust ja taotleda üksteise kasu.
Mida teab aga praeguse aja Eesti inimene usupuhastuspühast? Ma arvan, et üsna vähe. Rohkem teatakse pühakute päeva, mille laupäeval Lu­ther oma teesid üles pani. Tollal kehtis veel vana kalender ja kalendrinihe oli XVI sajandil kümme päeva. Küll teatakse hästi halloween’i, mis ka pühakute päevale viitab (All Hallows’ Eve), kuid toda seost ei teata. 2015. aasta uuringu järgi usub rohkem inimesi ingleid kui isikulist Jumalat. Jätkuvat meelemuutust paremuse poole meile kõigile.
HansenVootele

 

 

 

Vootele Hansen,
kolumnist