Koosolemise vägi

Kuskil õitsevad magnooliad, pardid on Emajõel koondunud paaridesse ja tugev, lausa jäine kevadtuul annab tunda, et ega see kevad oma täies ilus veel niipea tule. Hea on oodata teades, et midagi on ees. Nagu paastudagi, ülestõusmishommik ees terendamas.
Paastumaarjapäeval, mil meenutame oma ajaloo tumedat poolt – märtsiküüditamist –, põlesid Tartu raekoja platsil ja küllap mujalgi Eestis küünlad. Tundus, et lausa sajad. Tuules võbeleva leegi kõnetus oli intensiivne. Millest mõtlesid turistid, kes tulemere taustal selfisid tegid, ei tea. Ent noored, kes enne laupäevaõhtu muid tegemisi hetkeks seisatasid, teadsid, millega tegu.
Selles on vägi, mõtlen justkui iseenesest, meenutades mõne päeva eest Tartu Uue Teatri ERMi teatrisaalis etendatud lavastusele. Oli päris kummaline enne teatrisaali sisenemist saapad jalast võtta ja siis põrandal tihedalt sirgetesse ridadesse paigutatud magamiskottidesse pugeda. Sinises igaühe isiklikus kookonis muutusid minatuks, samas oli mõlemal küljel naaber nii lähedal, et küünarnukitunne ei kadunud: koosolemine, üksolemine, üks rahvas ja veri. Olgu siis teatrielamuses, veidi läikivais silmades peegelduvas küünlatules või läbi paastuaja vankumatult risti ja tühja haua suunas liikudes. Selles on vägi.
Kätlin Liimets