Koos sõdurpoistega jõel kanuuga sõitmas ja matkamas

Eesti kaitseväe 1. jalaväebrigaad viis Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse lapsed kanuu- ja rabamatkale.

Varakevadel helistas meile Paldiskist 1. jalaväeosa kaplan kapten Arvo Orav, öeldes, et nende väeosa tahaks meid kuidagi aidata, võiks koos midagi teha. Nii vahvaid pakkumisi ei tehta just sageli.
Peeteli lapsed kasvavad enamasti isa positiivse eeskujuta, sõjaväeline kord ja distsipliin on poiste jaoks aga olulised. Olime just arutanud, kuidas korraldada iga-aastast kanuumatka. Nüüd tekkis idee, et ajateenijad võiksid meid selles aidata. Tavaliselt tuleb matkale palju 7–11 aastasi, nemad ei saa veel iseseisvalt kanuus hakkama, sotsiaalkeskuses pole aga piisavalt mehi. Nii toimuski meie matk 14.–15. juunil seekord täiesti teistmoodi.
Reede varahommikul sõitsid Peeteli ukse ette kaks sõjaväebussi. Reisiseltskond sai kirev: 21 tüdrukut, 29 poissi vanuses 3–19 a, seitse sotsiaalkeskuse töötajat ja vabatahtlikku, neli kaitseväelast ja 15 ajateenijat – kokku 76 ootusärevat inimest.
Tapal Valgejõe ääres ootasid 26 kanuud. Kaplan Orav pidas enne teeleasumist palve, järgnes põhjalik selgitus, kuidas kanuus sõidetakse, mida teha tohib. Ilus oli ja natuke põnev ka. Kaldal õitsesid kollased võhumõõgad, jões olid kohe-kohe õide puhkemas vesikupud ja terve sõidu aja ümbritsesid meid imeilusad sinised kiilid.
Nägime üht koprapesa, pidime manööverdama kobraste langetatud puude vahel. Üks kanuu kahe tüdruku ja ajateenijaga läks isegi ümber, kuid alla ei antud ning pärast riiete väljaväänamist sõuti vapralt edasi. Matka lõpus saime natuke vihma, kuid see pisiasi ei heidutanud kedagi. Kokku läbisime 17 km.
Õhtul mängiti jalgpalli ja püstitati koos sõduritega telke. Telgis ööbimine oli paljudele esmakordne kogemus. Kirevad päevasündmused olid adrenaliini üles löönud, seetõttu oli magamajäämine raske. Üllatuseks olid hommikul esimestena üleval just needsamad õhtused «möllumehed».
Järgmine hommik algas häire, rivistuse ja hommikujooksuga kell 7.30. Järgnes pakkimine ja koristamine ning juba saabusidki bussid meid rabamatkale viima.
Jalgsi läbiti 5,3 km rada, mis algas Suru silla juurest, läbis Pärli jõe alguskoha ning lõppes Järvi järvistus. Järve ääres grillisime vorste, võtsime päikest ja kes soovis, sai käia ujumas.
Tagasi Tallinna jõuti laupäeva õhtul väsinute, kuid õnnelikena. Olid kaks nii enneolematult vahvat päeva, saime nii palju uusi sõpru ja kogemusi.
Suur tänu kaitseväe 1. jalaväebrigaadi juhtkonnale, kap­lan kapten Arvo Oravale, kaplan major Raivo Nikiforovile, kapten Alo Martinsonile, seersant Raul Ahunale ja Kalevi pataljoni 15 ajateenijale, kes vapralt meiega vastu pidasid!
Liia Nikiforov
Peeteli kiriku sotsiaalkeskusest