Koos on kergem koormaid kanda ja armu vastu võtta

Merle Prass-Siimu ja Joel Siimu koduaknast näeb Harju-Madise kirikut ja taamal merd. Seitse aastat on vaimulikest abielupaar elanud koguduse pastoraadis.

Siimude kodu on maja teisel korrusel, esimesel on kantselei ja teised ruumid. Oma eluruumid on nad hubaseks ehitanud peamiselt enda kätega, töö käigus ehituse saladusi õppides.
Eelmise aasta augustis sündis perre tütar Eva-Maria. «Tuleb oodata oma aega,» ütleb Joel. Teineteise leidmine, abiellumine, ühise kodu rajamine, koguduste teenimine ja tütre sünd – kõik on tulnud õigel ajal.

Külade tühjenemine
Madise küla on u 10 km pikk ja teistpidi 4 km lai, aga maju on hõredalt. Viimase rahvaloenduse andmetel elas 40 km2 suurusel alal kokku 75 inimest. «Ega õhtul akendest välja vaadates valgust ei näe,» selgitab Joel. «See oli Vene ajal piiritsoon ja Paldiski linna piir oli siit 5 km põhja poole, aga tee oli umbtee, ei viinud kuhugi.
Kunagi oli siin kuulus Koidula kolhoos, mis ehitas välja Padise keskuse: korruselamud, kool, lasteaed, vallamaja. Kes sai, kolis ära. Kõik tõmbus koomale. Meil ei ole siin isegi poodi. Reedeti tuleb vallast buss, korjab liikumisvõimaluseta vanad inimesed peale ja viib Padise kanti poodi. Inimese nägemiseks peab siit teinekord ära minema. Talvel võib nii olla, et nädal aega keegi ei liigu, ühtegi jälge ei ole,» ütleb Joel.
Suvel on rohkem inimesi, vanaemad tuuakse maale. Kuigi inimesi kohapeal ei ela, on säilinud side kodupaigaga. «Seetõttu saan öelda, et meil on päris asjalik kogudus. Kogudusse kuulumise katkestust pole olnud, oma päritolu on oluline. Meil on väga selge võrdlus Paldiskiga, kus on see katkestus toimunud,» ütleb Joel. Merle Prass-Siim teenib naabrusse jäävat Paldiski kogudust, kuigi praegu on ta kuni märtsikuuni lapsepuhkusel ja abikaasa Joel aitab ka Paldiski kogudust teenida.

Pere kodu
Joel Siim valiti Harju-Madise koguduse õpetajaks 2007. Kaks aastat ehitasid nad igal vabal hetkel pastoraadi teist korrust endale koduks. «Mida oskasime, tegime ise, ja kui midagi ei osanud, siis karjusime appi. Tellitud tööd on siin väga vähe, vee panek ja põranda valamine, elektritööd. Sõbrad käisid abiks,» meenutavad Merle ja Joel. 2009 oli ümberehitus lõppenud ja nad tulid Keilast Madisele elama. «Esimesel siinoleku talvel oli mitu nädalat järjest 30 kraadi külma, torud võttis kinni.»
Maja allkorrusel on kantselei ja mõned kõrvalruumid. Perekond peab oluliseks, et avalikud ruumid ja pere kodu oleksid täiesti eraldi. «Ruumide ühiskasutus on natuke keeruline,» leiab Joel, kes teab olukordi, kus koguduse tegevus toimub õpetaja elutoas või õpetaja elab kogudusetoas, et mispidi seda võtta. Paikselt Madisele elama asudes mõeldi, et pastoraadis hakatakse rohkem käima, «aga siin on päris vaikne ja juhuslikke möödakäijaid eriti ei ole».

Ühine elu
Joel ja Merle saavad enda kohta öelda, et nad on neljandat põlve keilalased. Mõlemad on Keilas kooli lõpetanud. Kui Merle keskkooli viimases klassis 2003. a kevadel leerikooli läks, oli Joel Keilas koguduseõpetaja. Sügisel läks Merle joonelt õppima usuteaduse instituuti, mille kohta õpetaja Siim leerikoolis teavet jagas. Tal oli kindel plaan, kool tundus väga põnev. Merle ja Joeli laulatasid 2004. aasta augustis Keila kirikus Jaan Jaani ja Jüri Vallsalu.
12 aastat ühist elu, mille kohta Merle ütleb kindlalt, et see on olnud väga hea. Joeli ellu tuli Merle üllatuslikult. «Ega ma ei plaaninud abielu. Olin vaikselt mõelnud, et võib-olla ei tulegi kedagi. Niimoodi need aastad tasapisi läksid ja kedagi silmapiiril ei olnud, kuni siis see plõks käis: ahhaa. Tuleb oodata oma aega. Kui ajast ette tormata, siis ei tea, mis jama välja tuleb. Ei ole kiiret nende kiirete asjadega,» lisab Joel elutargalt.
Noored vanemad ütlevad, et neid hirmutati, et kui laps sünnib, siis ei saa magada, ei saa kusagil käia jne. «See ei pea üldse paika,» ütleb Merle. Sel suvel on nad käinud koos neljal korral Soomes, korra Rootsis ja Bulgaarias, mööda Eestit ringi sõitnud. «Eva-Maria elas jaanuaris vaimulike konverentsi kenasti üle,» ütleb isa tunnustavalt. «Aga tema ei olnud seal kõige noorem, Triin Käpa poeg oli veel noorem. Tänapäeval on hea reisida, sest igal pool arvestatakse, et mõni selline pisike tegelane võib kaasas olla, on mähkimisvõimalused, beebivoodid. Aga Tartus otsisime pool linna läbi, et leida koht, kus lapsel mähkmeid vahetada.»
Mõlemad on tänaseni Keila koguduse liikmed ja ei pea ennast väga eeskujulikeks kodanikeks, kes kogudust elukoha järgi vahetavad. «Kõik olulised sündmused on juhtunud Keilas. Ei saa ju ära tulla ainsast Eesti linnast, mille nimi on Piiblis kirjas,» ütleb Joel ja lisab selgituse, et Taavetil on tegemist vilistitega, kes käivad Keilat ründamas (Esimese Saamueli raamatu 23. peatükk).

Ühised hobid
«Meile meeldib ringi seigelda, käia ja avastada põnevaid kohti,» ütleb Merle, kui tunnen huvi, mida neile meeldib koos teha. «Ja üritame ikka palju raamatuid lugeda.»
«Meile meeldib igasuguseid uusi asju katsetada, näiteks retseptiraamatust proovida midagi teha. Kui väljas söömas käime, siis sööme teistmoodi asju. Välisreisidel üritame vältida eurotoitu, eelistame kohalikku. Bulgaariaski sõime kaheksajalga ja merikarpe, isegi Eva-Maria sõi. See on üllatavalt söödav, hästi-hästi mõnus,» täiendab Joel.
Piparkoogid on need, mida koos tehakse enne jõule. «Teeme algusest lõpuni kõik ise valmis,» ütleb Joel ja lisab: «Kui mul veel vanaema elas, siis ma olen ka verivorsti teinud, algul ettevaatlikult, aga pärast olin üleni selle asjaga koos.»
Jõulude aegu tulevad kõige lähedasemad Madisele kokku. «Seame üles pika laua ja toome toolid kokku. Ise otsime metsast kuuse. Jõulureede, 23. detsember on täiesti vaba päev, sellele päevale ei võta me mingeid kohustusi. Käime ise kusagil, ühel aastal käisime näiteks Pärnus. Natuke puhkamist ja kuuse ehtimist. Need on sellised asjad, mis on mõnusad teha. 27. augustil, meie pulmapäeval püüame ka omaette olla, minna kuhugi välja sööma.»

Ühine ajaloohuvi
Merle ja Joel jagavad ühist ajaloohuvi. Muinas-Egiptuse usund on Joeli valdkond ja see huvi on püsinud 5. klassist, kui vanaaeg oli programmis. «Egiptus on hästi põnev. Mul on väga hea meel, et Eesti Kirik tegi lugejate reisi sinna. Saime käia püramiidide juures, katsuda ära selle, mille kohta olen piisavalt lugenud. Kas see näeb selline välja, nagu ma olen lugenud ja piltide pealt näinud? Jah, oli,» ütleb Joel.
«Mõni kirub internetti, aga seal on meeletud digiraamatukogud, kus on täiesti tasuta saadaval klassikalised teosed, millele terve maailm viitab. Ma oma usuteaduse instituudi magistritöö «Martin Lutheri missakorrad, nende kujunemislugu ja liturgialooline analüüs» tarvis 2/3 allikaid sain kätte digiraamatukogudest, minemata siit toast välja. Ma sain tsiteerida saksa- ja ladinakeelseid teoseid 15.–16. sajandist otse, mitte mingisuguse publikatsiooni või ümberjutustuse kaudu. Internet on väga-väga rikas. Seal on ka jama palju, aga tuleb osata leida. See on nagu arhiivitöö,» räägib Joel.
Merle lemmikud on elulooraamatud. «Kuulsate isikute elulood on hästi põnevad. Raamatukogust ei ole ma ammu võtnud, mul on sealt elulood kõik läbi loetud. Kui soodushinnaga müüakse ja midagi põnevat on, siis ikka ostame,» ütleb Merle.
Ajaloohuvi on Merle ja Joeli arhiivi juhatanud ja andnud võimaluse kahe raamatu koostamiseks. Merle on raamatu «Piiskopi ja keisri kaitse all. Paldiski Nikolai kogudus 1769–2012» autor ja koos tegid nad raamatu «Carl Friedrich Kalk – väikese linna suur mees». Raamatud on müügil ja müügist saadud tulu läheb Paldiski Nikolai kiriku uute akende jaoks.
Kolmanda raamatu (Paldiski kiriku kroonika) tõlkimine on pooleli. Järgmisel aastal on kiriku 175. sünnipäev (1842). 1769. a lõpus kogunes initsiatiivgrupp, kes esitas palvekirja, et neile antaks võimalus koguneda Paldiski linnas, ja lepiti kokku, et kaheksa korda aastas käib Madise koguduse õpetaja seal jutlust pidamas. Muul ajal keegi loeb jutluseraamatut ette. 1770. a veebruaris tuli luba. Kui otsustati kirik ehitada, eraldas tsaar Nikolai I enda eelarvest olulise summa. Seepärast on kogudus ka Nikolai-nimeline.
Paldiski koguduse kirikuraamatud ja kogu arhiiv on Tartus riigiarhiivis. Arhiivis on säilinud kõik dokumendid aastast 1870, kui kogudus iseseisvus, enne oli Harju-Madise abikogudus. Kui Paldiski kogudus enne II maailmasõda sisuliselt likvideerus, viidi kogu arhiiv minema.
«Aga minu raamat ehk tuleb veel,» ütleb Joel, «Marko Tiitus ja Randar Tasmuth on rääkinud, et kuna mul kogunes lõputöö jaoks materjali üle mõistuse palju, ligi 300 lk, olen terve missakorra läbi käinud ning mul on ka Lutheri kolm olulist liturgilist teost tõlgitud, siis võiks need avaldada koos kommentaariga. Võib-olla see õnnestub.»

Ühine teenimine
Ühes ametis abielupaarina olemine on tore. Töögraafik on sama. Saab jutluse mõtteid arutada. Kiruda olusid. Ilma. Mured on samad, rõõmud ka. Nii nad arvavad.
Joel: «Kogudus võib ju mõelda, et meil pole pühapäevakooli ega noortetööd. Kui õpetaja peakski olema see inimene, kes kõike ise teeb, pluss veel lund roogib ja solgipumpa parandab ning katust lapib, siis ei jõua mitte midagi. On tähtsuse järjekorrad ja vähemalt mina olen püüdnud koguduses sellest lähtuda, et kõige olulisem on see, et toimuksid jumalateenistused ja talitused. Ei ole vaja joosta peaga vastu seina selle tõttu, et naabritel on, miks meil ei ole. Kogudused ongi erinevad.»
Merle: «Töö on tore ja me teeme seda meeleldi, aga peab olema ka oma aeg, kus saad teha seda, mis sulle meeldib, mida tahad teha või lihtsalt puhkad, jalutad, vaatad telerit. Aga sa ei pea ühelt koosolekult teisele jooksma. Osa inimesi on sellise tööstiiliga, olgu, kui neile meeldib. Kõigile ei sobi selline  rütm. Oluline, et poleks läbipõlemist. Mitte keegi ei ole asendamatu, kõik asjad saavad tehtud, kui oled kuu aega puhkusel.»
Merle ja Joel ei ole inimesed, kes tahaksid olla kogu aeg pildil ja enda olemasolu tõestada. Kuigi omaette, hindavad nad osadust ja praostkonna vaimulike kokkusaamisi kord kuus erinevais kogudustes vabamas õhkkonnas.
Sirje Semm

Merle Prass-Siim
Sündinud 17.10.1983
Ordineeritud diakoniks 23.6.2007, preestriks 27.9.2009.
Teenib Paldiski Nikolai kogudust

Joel Siim
Sündinud 14.7.1975
Ordineeritud diakoniks 17.3.1996, õpetajaks 15.9.1998.
Teenib Harju-Madise kogudust