Kool, kodu ja kirik

Vähimalgi määral alahindamata kooliaasta alguse ja kooli tähtsust, tuleb tunnistada, et õppimise puhul on koolil täita vaid üsna piiratud osa. Kooli ülerõhutamine õppetöös võib viia samade tulemusteni, mis oli Vene ajal töölkäimisega. Kolhoosi laudas lehma lüpsmine oli töötegemine, kodus oli sama tegevus vaid ajaviide. Kolhoosis maja ehitamine oli töö tegemine, laupäeval ja õhtuti oma kodu ehitamine sellist väärikust ei omanud. Kui sa tegid kolhoosi sööklas toitu, tegid tööd. Kodus söögi valmistamine ei olnud töötegemine.
Kindlasti ei tohiks kujuneda arusaam, et koolis õpitakse tarkusi, mujal ei õpita midagi. Hoidku Jumal meid sellise väärastunud arusaama eest. Kogu elu on suur õppeprotsess ja koolil on selles täita tähtis osa. See oleks loomulik.
On arvatud, et inimene õpib eluks vajalikust umbes 90% kodus ja 10% koolis. Sellised tähtsad asjad nagu söömine, käimine, rääkimine, suhtlemine, töötamine ja isegi õppimine saab peamiselt selgeks kodus.
Matsin mõni aasta tagasi ühe 75aastase väärika töömehe, kellele järelhüüetes palju tunnustust jagati. See mees oli aga kirjaoskamatu. Ta oli küll kuigipalju koolis käinud, kuid hiljem lugemis- ja kirjutamisoskust kasutamata selle unustanud. Ta tuli ilma selleta täiesti toime. Ma ei tahaks kirjaoskamatust kuidagi ülistama hakata, kuid arvan, et kooliharidust ei tohiks ka ülehinnata. Elus on palju tarkusi, mis aitavad meil elus hästi toime tulla. Paljusid nendest tarkustest ei õpetata koolis.
Üheks eriliseks kooliks on kogudus. Kuulasin eelmise pühapäeva kirikuteateid. Alustavad tööd pühapäevakool, leerikool, kogudusekoolid, usaldusisikute koolitus, Alfa kursus, piiblitunnid, laulukooriharjutused, laste kunstiring, palvekool. Selle kõige nimetamine inimese usuliste vajaduste rahuldamiseks kõlab nõukogudeaegse usulise propagandana. Igapühapäevase jumalateenistuse tähtis osa on jutlus, kus Jumala sõna tänapäeva inimese elus lahti mõtestatakse. Pühakiri ja Kiriku ajalugu annavad edasi sadade põlvkondade poolt läbikatsutud kogemuse ja tõed.
Kogudus on üks olulistest õppimiskohtadest. Seda enam, et see ei ole vaid teoreetiline kool. Koguduses püütakse elutõed selgeks saada ka praktikas. Kogudus on kool, kus õpitakse, et keegi meist ei ole tähtsam ega keegi vähem tähtis. Me oleme võrdsed. Oleme Jumala lapsed, õed ja vennad. Kui keegi on tähtsam, siis on see kõige pisem ja kõige nõrgem. Me oleme küll väga erinevad. On haritud ja harimatud, on rikkad ja on vaesed, on terved ja on haiged, kuid keegi pole teisest tähtsam. Kõik on võrdsed. Selle selgeksõppimine on tohutu tarkus.
Kogudus on ka armastuse kool. Siin me õpime üksteist armastama just sellisena, nagu me oleme. Kerge on armastada endasuguseid või teatud ideaalsete omadustega inimesi. Tõeline armastus on seal, kus me armastame teist tema teisitiolemises. Meie ei vali kogudusse inimesi, Jumal kutsub oma rahva hulka uusi liikmeid. Meie osa on üksteist armastada. See on sama nagu perekonnas. Me ei vali endale õdesid ja vendasid, ei vali ka vanemaid ega lapsi. Neid, keda Jumal meile annab, me armastme. Nii on kodu armastuse kool ja kogudus on armastuse kool. Kodus ja koguduses õpitakse armastama neid, kes meist täiesti erinevad. Õppida üksteist armastama, selles on tarkus. Elu koguduse osaduses on olulise kasvatava ja hariva tähtsusega.
Tänavune aasta on eriline. Oma uksed avas õige mitu kristlikku kooli, nende hulgas Tallinnas ja Tartus kokku kolm luterlikku kooli. Erakoolide teke näitab, et lastevanemad tunnevad vastutust lastele antava hariduse eest. Kui nüüd need kolm tähtsamat haridusasutust – kodu, kirik ja kool – oma jõud ühendavad sirguva põlvkonna kasvatamisse ja õpetamisse, on põhjust loota meeldivaid tulemusi. Praegu tehakse pingutusi koolielu korralduse parandamiseks. See on kiiduväärt. Sama suurt ühiskondlikku arutelu vääriksid tugevate ja tervete perekondade toetamine ja Kiriku rikkuste ühiskonnale kättesaadavaks muutmise kindlustamine. Usun, et siis on meil tarkade inimestena siin ka hea elada.

 

 

 
 

Joel Luhamets,
assessor