Konverents kinnitas, et erinevad kirikud on ühel meelel

Allakirjutanul oli au esindada Eestit Prahas aset leidnud oikumeenilisel konverentsil, mille teemaks oli religiooniõpetus.
Konverentsi korraldas NELCEE (Network for Ecumenical Learning in Central and Eastern Europe) – võrgustik, mis ühendab Kesk- ja Ida-Euroopat oikumeenilise õppimise alusel.
Osavõtjatest lõunapoolseim riik oli Kreeka, põhjapoolseim Eesti, idapoolseim Gruusia ja läänepoolseim Saksamaa, ülejäänud osalejad olid riigid, mis mahtusid nimetatute vahele. Iga riigi esindaja tegi ettekande usuõpetuse olukorrast oma maal.
Pilt sai sedavõrd kirju, et jäi vaid tõdeda: Ida-Euroopat ei ole olemas. Nii erinev on iga riigi ja rahva lugu. Tahes-tahtmata tuli ettekannetes rääkida ka pisut oma maa ja rahva ajaloost, riigi ja kiriku suhetest ning inimeste kirikusse kuuluvusest.
Eesti on nendest riikidest kahtlemata üks sekulariseerunumaid. Meid annab ehk võrrelda ainult Tšehhiga. Ent neilgi on hoopis teised põhjused, mis on pannud inimesi kirikust eemalduma.
Seotud rahvusliku identiteediga
Eestlaste suhtumine kirikusse on kardinaalselt erinev näiteks Rumeenia, Sloveenia või Bulgaaria elanikest, rääkimata Kreekast või Gruusiast. Neil on sageli kirik seotud rahvusliku identiteediga, kirikusse kuulub 95% rahvast. Sellest tulenevalt on nende koolides usuõpetus hoopis teistsugustel alustel.
Kui meil leitakse, et usuõpetus, mis räägib vaid ristiusu alustest, on liig mis liig, vaieldakse selle üle, kes on sobiv usundiõpetuse õpetaja, et ta suudaks oma ainet edasi anda neutraalselt, mitte misjoneerivalt, ja vaadatakse, et kristlusel ei oleks usundiõpetuses liiga suurt osakaalu teiste maailma usunditega võrreldes, siis paljudes Ida-Euroopa riikides on usuõpetus rahumeeli jäetud kiriku töövaldkonnaks.
See kooli õppekavas olev aine peabki sageli korvama puudulikku kiriku katehheesi. Õigeusuriikides on ju kõik lapsena ristitud, nad käivad ka üsna palju kirikus. Samas tunnistasid kõik konverentsist osavõtjad, et sekulariseerumine on toimumas ka nende maal ehk küllap on see üleilmne probleem, mis mõnel pool on rohkem, teisal vähem võimendunud.
Gruusia preester prof Kakhaber Kurtanidze väitis, et nemad peaks oma rahvale hoopis õpetama, mis asi on ilmalikustumine, sest suur osa inimesi peab end rahumeeli kristlaseks, elades tegelikult oma elu Kristusest väga kaugel.
Kirik palvekätel
Siiski jättis hommikupoolse Euroopa õigeusumaailm mulle ääretult sümpaatse mulje. Nende kirikud on vanad, rahvad ühtehoidvad ja ühel selgel usulisel alusel seisvad, nende traditsioonid tugevad, kirikuisade õpetus kandev.
 Kui rääkisin ettekandes meie usuõpetuse olukorrast ja eravestlustes sellest, mis teemad on Eestis viimasel ajal kirikuga seoses aktuaalsed, nägin kuulajate silmis hämmeldust: kas see on see, millega teie kirik tegeleb?
Mõtlesin teatava nukrusega, et neil on palju selgemini meeles, miks on kirik siia maailma rajatud ning mis on see ülesanne, mille Jeesus kirikule usaldas. Ortodoksi kirikud on pühendunud ja see on nende tugevus. Muidugi on neil ka palju kloostreid, kus iga päev ja lakkamatult kirikut palvekätel kantakse.
Samas andis see oikumeeniline konverents tohutu positiivse impulsi. Oikumeenia mõte sai mulle isikliku kogemuse kaudu selgemaks kui kunagi varem. Nii erineva taustaga, kui me seal olime, tekkis meil ometi ääretult tugev ühtekuuluvustunne.
Konverentsile olid küll kutsutud teoloogiliste kõrgkoolide esindajad (mina esindasin usuteaduse instituuti), kuid kesksel kohal ei olnud ülikooliteadus, vaid Kristus.
Siin põhjapoolses Euroopas, eriti veel Eestis, tundub vahel, et kristlus on hääbumas, meie kirik on nii väike ja jõuetu, kuid seal kogesin, et me ei ole üksi. Meil on suured vennad ja õed, vanad kirikud, kes on samas perekonnas, kuigi igaühel on oma iseloom ja oma lugu.
See teadmine on hea ja julgustav. Mina kogesin nende tuge. Ja ma püüan anda oma väikese panuse, et ka see väikevend, kel nimeks EELK, oleks väsimatult teel Kristuse poole. Üks Sloveenia katoliiklasest nunn, Ljubljana ülikooli doktor Erika Prijatelj ütles mulle sügavalt silma vaadates, et tema näeb lootust ka Eestis.
Mare Palgi,
Kose koguduse õpetaja,
usuteaduse instituudi magistrant