Kolme koroonalaine vahel

Pealkirja „Kolme katku vahel“ kannab Jaan Krossi 1000-leheküljeline romaan Pühavaimu koguduse pastorist Balthasar Russowist (~1536–1600), kel tuleb oma ametit pidada 16. sajandi teise poole Tallinnas poliitiliselt ja rahvuslikult keerulistes oludes. Kui ajada näpuga järge Russowi eluloolistes andmetes ning süveneda tema kirjutatud „Liivimaa kroonika“ (1578) sündmuste ja olustiku kirjeldustesse, avaneb lugeja silme all tollane Vana-Liivimaa „normaalne elu“ oma ettearvamatustega nii poliitilisel kui ühiskondlik-eluolulisel tasandil. Oma julma ja halastamatut rolli selles loos mängib keskaegne ootamatu külaline peaaegu igas peres, külas ja linnas – must surm ehk katk. 14. sajandil suri katkuepideemia ajal Euroopas umbes kolmandik elanikkonnast. Tallinna laastas katk 1571. aastal. Kõige laastavamat tööd tegi katk Eesti- ja Liivimaal Põhjasõja ajal 1708–1713, mil Lääne- ja Harjumaal suri üle 80% elanikkonnast. Kokku vandus kurjale tõvele alla umbes 200 000 inimest ja rahvastik vähenes umbes 150 000 inimeseni. Pärast 1713. aastat ei ole Eestis, Jumalale tänu, katku enam esinenud.

Nädalal, mil see juhtkiri ilmub, rakendusid koroonaviiruse pandeemia tõttu kehtestatud leevendused muuseumidele, restoranidele ja ka kirikute jumalateenistuslikule tegevusele. Ka nakatunute arvu vähenemine ja haiglas viibijate arvud on viimastel nädalatel liikunud julgustavalt allapoole. Koroonaviiruse teine laine on taandumas. Me usume ja loodame seda, sest ligi 10% elanikkonnast on juba täielikult vaktsineeritud ja peaaegu sama palju on neid, kes on viirusest paranenud. Viiruse antikehad on pakkumas juba kriitilisele osale eestimaalastest immuunsust, mis on vajalik normaalse elu juurde naasmiseks. 

Paraku peab tõdema, et see kõik ei hoia ilmselt meist päris eemal viiruse kolmandat lainet, mille saabumist suve lõpus või sügisel ennustatakse. Riskirühma kuuluvatena on vaktsineeritud alles kõige eakam osa ühiskonnast. Lisaks neile eesliinitöötajad teatud valdkondades. Neid, kes vajaksid oma töö iseloomu tõttu vaktsineerimist, on veel palju. Omal kombel on eesliinil ju ka kõik toidukaupluste, apteekide ja teenindusasutuste töötajad. Eesliinitöötajad on tegelikult olnud kogu aeg ka vaimulikud. Nad on ka eraviisiliste hingehoidlike vestluste ja talitustega seoses või kodudesse abi toimetades puutunud kokku just riskirühma kuuluvate eakate inimestega. 

Sel nädalal avalike jumalateenistuste ja erinevate kiriklike üritustega uuesti alustades tuleb meil endiselt olla üksteise suhtes hoolsad, hoolivad ja tähelepanelikud. Endiselt tuleb järgida tõsiselt viiruse vastu võitlemiseks väljatöötatud kaitsemeetmeid, sh maski kandmise, käte ja pindade desinfitseerimise ja sotsiaalse distantsi hoidmise kohustus. Ei saa ka unustada, et viiruse leviku riskirühmaks on muutunud nüüd noored ja keskealised alla 50aastased inimesed ning vaktsineerimata on kõige suurem osa ühiskondlikult aktiivsetest, suure reisimiskihu ja liikuvusega inimestest. Suve saabudes osutuvad just nemad viiruse levitamise seisukohast kõige suuremaks riskirühmaks. Olles ise veel vaktsineerimata, asuvad nad kõik nautima Eesti siseturismi erinevaid võimalusi ja ahvatlusi aja veetmiseks. Me ootame ja tervitame ju rõõmuga kõiki palverändureid ja teelisi ka oma avatud kirikutes. 

Kõige selle taustal tuleb valmistuda selleks, et keskaegse kutsumata külalise eeskujul tantsib nii mõnegi jaanipeo lõkke ümber ja istub arvukate restoranide suveterrasside laudade ääres tänapäeva kutsumata külalisena krooniga viirus isiklikult.

Vaktsineerimine toob kindlasti pikemas perspektiivis suure leevenduse ja ka viiruse taandumise, kuid see ei tohi muuta meid ettevaatamatuks ja hoolimatuks. Peame arvestama sellega, et viiruse uued tüved ei pruugi vaktsiinile alluda. Palju sõltub meie endi käitumisest, hoiakutest ja meeleseisundist. 

Ajaloolased ei ole pidanud Balthasar Russowi hinnangut 1571. aasta katku algusele tema „Liivimaa kroonikas“ kuigi tõsiselt võetavaks, kuid meile ristirahvana peaksid siiski midagi tähendama tema sõnad: „Katku, sõja ja kalli aja (nälja) vastu /…/ Jumala sõnale vastavalt paremaid rohtusid ei leidu kui patukahetsus ja meeleparandus ning vaga palve Kõikvõimsa Jumala poole, et ta seda karistust kergendaks.“

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop