Kõik me oleme omadega vahel – alati

Eesti ühiskonda on viimase kuu aja jooksul tabanud mitu skandaali, mille võtmesõnaks on altkäemaks. Kahtlustused võivad olla tõesed või mitte, see ei ole küsimus. Pigem ootab ühiskond, et need, keda milleski süüdistatakse, selle kas ümber lükkaks või tunnistaks, et nad on süüdi. Ütleks ise, kuidas asjad nende meelest on. Veenvalt. Ausalt.
Ümber lükkama või süüd eitama oleme üldjuhul varmad. Keegi meist ei taha naljalt tunnistada, et tegime vea, eksisime tahtlikult, paadutasime südant. Me tahame näida veatud. Parimatest parimad. Tublimatest tublimad. Vahel on kirikus (avalikkuses) üks mina, väljaspool (hämaruses) veidi teistsugune.
Mõneti on see paratamatu. Kantslist surutakse meile sõltumata konfessioonist peale kindlat teoloogilist ideoloogiat, mis ajas muutub. Eilne «patt» ei pruugi täna enam patt olla ja vastupidi. See, kes eile üht «pattu» vältis, võib tunda enda täna petetuna. Ma kuulasin inimest. Jutlustajat, mitte Jumala sõna.
Toomas Paul märkis kunagi (mõningase irooniaga), et kümnest käsust on alles jäänud ainult üks – ära tapa. Ülejäänute osas oleme väga liberaalseks ja leebeks muutunud. Valus.
Negatiivsete muudatuste põhjus on nii liigne vabameelsus kui ka liigne religioosne agarus, piiratus ja fundamentalism.
Siiski on pattu, mis on patt mis patt – ajaproovid vastu pidanud Jumala sõnas selgelt defineeritud Jumalale mitte meelepärane tegu, mida me aeg-ajalt teha tahame ja teemegi. Oma patusest loomusest tulenevalt. Patt ei ole alati vastik, ligane, ebameeldiv. Vähemalt mõnel hetkel on ta magus, vajalik. Vähemalt näiliselt. Tee, et need kivid leivaks saaksid – sa oled ju näljas.
Sestap tõmbame mõnikord kristlastena enda ümber Jee­suse lunastuse teki ning väidame: kõik vana on möödas, kõik on saanud uueks, midagi pühakirja vastast ei ole olnud. Valetame ka endale. Usume oma süütust, kuigi teised inimesed näevad, et oleme eksinud. Me teeme kivist leiba ja kukutame ennast alla – Jumala kiusamine on pigem moodne kui arhailine tegevus.
Mis kasu on süü tunnistamisest? Mis mõte on öelda, et jah, tegin, kahetsen? Meeleparanduse kui andekssaamise võti on kristlastele teada, kuigi me kasutame seda harva. Me justkui ei vaja andestust. Meil on tunne, et Jumal on pime ja kurttumm. Ta ei näe ega kuule, ei pane tähele ega ütle midagi. On hetki, kui tahame nii uskuda või koguni usumegi. Kuid tema pilk on terav, tal on absoluutne kuulmine.
Inimesed, kes on avalikult eksinud, ei pea seda avalikult tunnistama. Me ei pea ootama, et eksinud tunnistaksid seda meile. Nad peavad seda tunnistama Jumalale – kui tahavad pääseda. Mitte vanglast, vaid hinge hukust. Nii siin- kui sealpoolsuses. Patt teeb kõige rohkem kahju patustajale, siis alles tema lähedastele, ühiskonnale. Eitamine pattu ei peida. Jumal näeb niikuinii. Ja kui Jumal näeb, on patt avalik ka teistele. Tõel on omadus avalikuks saada.
Kui me eitame kümne käsu seaduslikkust, ei muutu käsud sellest jõuetuks. Ei. Vastupidi. Mida pimedamad me seaduste jõu ja mõjukuse osas oleme, seda rabavamad nad meie suhtes on. Kui me neid eirame.

 

 

 

 
Janek Mäggi,
Eesti Kiriku kolumnist