Kohtume kindlasti, armastuses

Käimas on aeg, mis kutsub inimesi vaimulikele laulupäevadele, aga ka kalmistupüha pidama. Lapsepõlves oli see üks lõpmata tore päev, kui paljud sugulased koos perega pikast vahemaast hoolimata Otepää surnuaiale kogunesid. Püha paik oli rahvast täis ja kaubaautolt surnuaia ees pakuti müügiks head-paremat: kommi, limonaadi ja jäätist. Ju muudki, aga eks kosutav magus suutäis oli palaval päeval minev kaup.
Möödunud on aastakümned, paljugi on muutunud, ent oluliseks kohtumispaigaks on kalmistud jäänud endiselt. Siin kohtuvad minevik ja olevik ja võib-olla ka tulevik. Öeldakse ju, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.
Ei jätnud ma Valga praostkonna laulupäeval kasutamata võimalust käia Otepää surnuaial ja õpetaja Jüri Stepanovi hauaplatsil vanal kalmistul, mida kadunuke väga armastas. Kogudus kannab kalmu eest hoolt, lilled õitsesid ja ümberringi valitses sügav rahu. Kiri ristil on lihtne ja ilus: „Teed võivad meil ju olla erinevad, aga armastus olgu ühine“. See kaunis mõte pärineb suurmees Jakob Hurdalt.
Suvine kirikuelu on kirev ja kutsuv: äsja olid kirikupäevad Saaremaal, sel nädalal oodatakse meid Suure-Jaani laulupäevale ja Lääne-Harju praostkonna lapsi Talu laagrikeskusesse. Loetelu võiks jätkata. Siin ja seal üle Eesti peetakse suvel festivale, kus kõlab kaunis muusika. Paiknegu siis pühakoda Peipsi veeres või mõnel saarel kadakate vahel. Õnneks ei ole usinatest muusikutest puudust, sättigem oma tee siis nii, et see ka pühakojast mööda läheb ja me võiks armastuses kohtuda ning imetleda looduse pillerkaari.
Rita Puidet