Kohatu küsimus

Mis küll saab, kui meil läheb hästi? Inimlikke himusid ja tahtmisi õilistavas maailmas ei ole niisugusele küsimusele kohta. Kui palju me muretseme selle pärast, mis saab, kui tõesti juhtub, et meie unistused täituvad ja meie tahtmised saavad teoks? Kas siis on paradiis maa peal või on pigem nagu kuldkalakese muinasjutus?
Leonard Bernsteini koomilises operetis „Candide“ on stseen, kus merehädalised muretsevad mitte sellepärast, et võib-olla nad hukkuvad, vaid hoopis seepärast, mida nad oma eluga siis peale hakkavad, kui peaksid pääsema. Siin maailmas oleks see tõesti pigem koomiline küsimus, aga tundes oma pattu, on küsimusel tõsi taga. Mida me oma eluga peale hakkame, kui meile veel üks võimalus kingitakse? Inimese patune loomus on ju ettearvamatu … või siis just ettearvatav.
Evangelist Markus räägib, kuidas Jeesuse juurde toodi kurt, kellel oli kidakeel, ja paluti, et Jeesus ta tervendaks. Evangeeliumis on öeldud, et vahetult enne, kui Jeesus seda tegi, ta ohkas (Mk 7:31–37). Paistab, et Jeesusel oli mingi mure. Parandamine oli küll tema võimuses, kuid mure oli ilmselt selle pärast, mida inimene rääkima hakkab, kui ta keel terveks saab. Nii see on, et meie suuremad probleemid ei ole alati seotud meie kitsikuse ja haigustega, vaid algavad hoopis heaolu ja tervisega.
Hiljuti meenutasime saja aasta möödumist Esimese maailmasõja lõpust. See võiks ju olla rõõmupüha – ikkagi sõja, vägivalla ja hävingu lõpp. Terved rahvad olid seda lõppu kaua oodanud. Aga millegipärast ei ole see tähtpäev eesti rahva seas suurt kõlapinda leidnud. Ma usun, et suur osa eestimaalasi ei tea veel tänagi, mis kuupäeval Esimene maailmasõda lõppes.
Ma arvan, et peamine põhjus, miks seda tähtpäeva meil laialt ei tunta, peitub selles, et toona tähendas ühe sõja lõpp kohe järgmise algust. Näiteks tartlasele ei olnud esiotsa suurt vahet, aga siis läks elu hullemaks. Vaid loetud päevad pärast ilmasõja lõppu algas Eesti Vabadussõda, mille käigus sai idapoolne osa Eestist tunda kommunistide verist valitsust. Nii oleks võinud ka Esimese maailmasõja ajal küsida Candide’i kombel: mida me siis peale hakkame, kui sõda läbi saab?
See on ka meie mure, kes me elame rahuajal – mida me oma eluga peale hakkame? Mis saab siis, kui meile veel päevi kingitakse? Seni, kuni süda on patune, ei tähenda sõja lõpp kurjuse lõppu ega elujärje paranemine armastuse rohkenemist. Inimkonna ajalugu on must. Seljataga on sõjad ja paljud muud patu viljad, mis ka rahuajal meile rahu ei anna. Järelikult on aegade ja olukordade muutumisest tähtsam, et muutuks inimese süda. Aga kes suudaks muuta inimese soove ja unistusi?
Ristirahvas teab, et Jumal üksi on see, kes meile patuhädas appi tuleb, kes meid seestpoolt uuendab ja meie inimlikke tahtmisi muudab. Tema armastus loob meid uueks. Andes oma elu Jumala kätte võime tänulikud olla ka selle eest, kui kõik ei lähe nii, nagu meie oleksime tahtnud. Isiklikult olen ma veendunud näiteks selles, et elus on palju vigu tegemata jäänud üksnes rahapuudusel.
Muidugi me tahame head ja enda meelest teame ka, kuidas seda teha. Sellepärast on mõistetav meie hämmastus, kui head kavatsused ei kanna head vilja. Näiteks selgub, et Bangladeshi tüüpi näljahäda ei olegi võimalik lahendada nii, et viime sinna toiduaineid – rahvaarv kasvab plahvatuslikult ja nälg ei kao kuhugi. Siiski parema lahenduse puudumisel tuleb teha vähemalt sedagi.
Sama lugu on Tartu Pauluse kiriku supiköögis. Siin käivad inimesed, kellel pole mitte mingisugust sissetulekut. Kui teeks õige heateo ja kingiks mõnele mehele tuhat eurot? Ilmselt tuleks siis nädala või paari pärast ta matta, sest niigi kurnatud tervis ei pea alkoholile kaua vastu.
Jumala viis probleeme lahendada on teistsugune. Tema muudab inimese südant. Seadustega võime luua paremal juhul vangla, kus me ei saa midagi halba teha. Aga mis saab siis, kui meile kingitakse vabadus? Kui meile antakse elu?
Hirmus on mõelda, mis saab, kui patuse inimese tahe teostub. Kindlasti on parem, kui teostub Jumala tahe ja Looja hea plaan meie elus. Tõenäoliselt ei ole see sama mis meie tahe.
Eks me kõik võitleme enese sees, kes rohkem, kes vähem. Lihtsam on siis, kui ma mõistan, mis on hea ja kuidas on halb, ning püüan siis ennast jälgida, et teeksin seda head, mida ma õigeks pean. See on inimlik võitlus. Hoopis raskem on aga vaimulik võitlus, kui vastamisi on see, mida mina heaks ja õigeks pean, sellega, mida Jumal heaks ja õigeks peab.
Kui aga Jumala sõna ja Jumala tahe lähevad vastuollu minu põhimõtete ja minu tõekspidamistega, kelle tahtmine siis peale jääb? Kui ma ka siis võitlen selle nimel, et teostuks Jumala tahe, ei ole see enam minu lihalik võitlus, vaid vaimulik võitlus, kus ei võitle enam mina, vaid Püha Vaim minu sees. Inimlikult pole see võimalik, aga Jumala abiga saavad teoks suured asjad. Sündigu nii!

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
kolumnist