Kohaloleku ime

Vanameister Roman Toi kutsus mind restorani õhtusöögile. Jõudsin mõni minut varem, aga tema oli juba kohal. Nägu naerul, mõlemad käed ette sirutatud, võttis ta mind tervituseks oma käte vahele. Seejärel, kui olime soovitu ettekandjale ära nimetanud, võttis 98aastane härrasmees oma märkmiku ja ma märkasin, et avatud lehele oli kirjutatud minu nimi, kohtumise kuupäev ning kaheksa teemat ja küsimust, millest ta soovis minuga rääkida.
Sain aru, et ta on meie kohtumise korralikult ette valmistanud. Minu imestamise peale ütles ta lihtsalt, et tema arvates pole tal enam nii palju aega, et lihtsalt tühjast-tähjast lobiseda ja siis laiali minnes kahetseda, et oluline jäigi rääkimata.
Aastaid tagasi olin kutsutud ühes Inglismaa ilusas väikelinnas õhtusöögile. Kokku tuli kolm perekonda. Mind ei jäetud sellel õhtul hetkekski üksi. Kui üks vestleja lõpetas, astus järgmine mu juurde ja alustas vestlust. Üks härrasmees alustas küsimusega, et kuidas on lood Jaani kiriku uude põrandasse tekkinud pragudega.
Olin jahmunud. Ei mõistnud kohe, et ta räägib Tallinna Jaani kirikust. Kui mõistsin ja küsisin, kuidas ta sellest teab, vastas ta naeratades, et on harjunud kohtumisi ette valmistama. Rääkisime siis nendest pisikestest pragudest, mis Vabaduse väljaku kaevamistööde ajal kiriku põrandaplaatidesse tekkisid, ja sellest, et see on ajakirjanduse poolt suureks puhutud pisiasi.
Rääkisime muudestki olulistest asjadest ja siis ma küsisin, millega mu vestluspartner on tegelnud. Ütles, et on insener. Tasapisi selgus, et on olnud peainsener Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise merealuse tunneli ehitamisel ja tema alluvuses töötas siis 1400 inglise ja prantsuse inseneri. Selline mees leiab, et kohtumine ühe pisikese maa vaimulikuga on vaja korralikult ette valmistada. Mõtlesin paljudele kohtumistele ja häbenesin.
Helistan. Taipan varsti, et see, kellega püüan rääkida, ei ole päris kohal. Kuulen arvuti­klahvide klõbinat või hääli televiisorist. Ta püüab teha kahte asja korraga ja ma lõpetan peagi selle vestluse.
Näen inimesi istumas kohvikutes ja restoranides. Nad on vist tulnud koos hästi aega veetma. Kuid siis näen kummalist pilti. Nad ei vaata teineteise poole. Mõlemal on ees nutitelefonid ja nad loevad või kirjutavad midagi. Vahel tõuseb pilk ekraanilt, selleks et vaadata, kas lusikas või kahvel ikka läheb õigesse kohta, ja pilk langeb taas ekraanile.
Aastaid tagasi küsisin enam kui tuhandelt Eestimaa õpilaselt koolides ja kirikutes kaks lihtsat küsimust. Peagi selgus, et vaid esimene oli lihtne. Mis värvi on Facebooki logo? Kõik teadsid, et sinine ja valge. Järgimise küsimuse vastust teadsid vaid mõned. Mis värvi on su ema silmad?
Kuulan hoolega Eesti Raadio hommikupalvusi. Vahel olen rõõmus. Vahel rikub kuulamine tuju. Imestan, kui oskuslikult kasutab mõni kõneleja seda lühikest aega, mis antud. Olen tänulik, et ta hoolib kuulajatest, on põhjalikult ette valmistanud. Tavaliselt helistan või kirjutan neile ja tänan. Kuid siis tuleb nädal, mil igal hommikul on häbi. Tean, et kuulajaid võib olla kuni sada tuhat, aga mulle tundub, et palvuse pidaja seda ei tea. Tuli stuudiosse paberilehega, millele märgitud iga palvuse kohta mõned märksõnad, ja hakkas improviseerima. Hoolimatus, laiskus? Ma ei mõista, miks.
Ühe keskealise tubli mehe matuse eel tabas mind üllatus. Minu palve peale kirjutati mulle temast nii palju mälestusi, et mul oli tõsine tegemine need matusekõnesse ära mahutada. Üks mõte kordus aga paljude lähedaste ja sõprade meenutustes. See mees oli huvitatud nendest, kellega ta suhtles, ja inimesed said sellest aru. Ta oli alati täiesti kohal. Tundis huvi, küsis küsimusi, mis näitasid, et ta mäletas varasemaid vestlusi.
Kui me Roman Toiga juba pikemat aega olime juttu ajanud, tuli ettekandja meilt küsima, kas me veel midagi soovime. 98aastane härrasmees ütles noorele neiule: «Hetkel ei soovi midagi, aga palun tulge varsti veel, sest ma tahaks teie ilusaid silmi veel näha!» Neiu naeratas ja tuligi varsti. Usun, et tema õhtu sai veidi ilusamaks, sest keegi oli märganud ilusat ja öelnud head. Mina aga ei mäleta, millised ta silmad olid.
Me ei tea, kui kaua veel antakse meile aega, kuid üks on selge – iga hetk on ime ja meil on mõtet püüelda elusama elu poole. Olla kohal, olla tähelepanelikumad, tänulikumad, hoolivamad.
Need on vaid mõned pildid elust mu ümber. Näited, mis on mind puudutanud, ja loodan, et need puudutavad ka lugejaid.

 

 

 
Jaan Tammsalu,
Eesti Kiriku kolumnist