Kogudustel on potentsiaali

Muhu ja Pöide kirik on üheaegselt kaks sarnast, samas vastandlikku näidet: esimene tänu annetusele remonditud, teine juba peaaegu 70 aastat taastamist ootav. Kerge pole olnud ka kogudustel, kus kahe peale liikmeid kokku alla kolmesaja.
Pöide kiriku süütas välgunool 1940. aastal, varemete hävimise kaitseks on pühakojale ja selle massiivsele tornile pandud katus. Kirik, mille uksed on enamasti suletud, ootab ikka veel taastamist. Muhu kirik põletati 1941, Rootsi koguduste abiga taastatud hoone pühitseti neliteist aastat tagasi.
Nõukogude perioodil tegutses Muhu kogudus edasi palvemajas, aga Pöide koguduse tegevus lakkas. Kaks ja pool aastat on mõlemat kogudust teeninud Urmo Saks, viimase aasta õpetajana. Annetajaliikmeid oli möödunud aruandeaastal Muhus 80, Pöides 42.
Veskikivid jahvatavad aeglaselt
Õpetaja Urmo Saks ütleb, et koguduste aruanded sisaldavad küll konkreetseid numbreid, mis aga ei tarvitse anda kogudusest päris tõest ettekujutust. Muhu kirik paikneb suure tee ääres keset küla, annetajaliikmete, ristitute, leeritatute ja laulatatute arv on suurem kui Pöides, ent ka väiksem Pöide kogudus on väga tubli.
Sealne rahvas elab kirikust eemal, kristlik traditsioon oli nõukogude võimu ajal katkenud, ent üle pühapäeva toimuvatel jumalateenistustel käijaid on pigem rohkem. Lagunenud kirik inimesi ei peleta. «Seda rahvast on piisavalt, keda Pöide kiriku õhkkond kõigele vaatamata ohkima paneb. Seal on mingi aura, mis mõjub suurejooneliselt,» ütleb Urmo Saks.
Olukord pole lootusetu
Kuulates Pöide kandi inimesi, kaldub Urmo Saks spekuleerima, et enne sõda oli koguduses palju baltisakslasi, pärast sõda ei jäänud koha peale inimest, kes oleks koguduse säilimise eest võidelnud. Protsessid, mis mõjutavad inimesi kiriku juurde tulema, kestavad enamasti aastaid.
Küsimusele, kui palju on Muhus ja Pöides leerilapsi, vastab õpetaja küsimusega: «Mida võtta paljuna?» Ja kostab: «Neid on. Selles mõttes võib olla õnnelik, et inimesed ikka uurivad, kuidas saaks leeri tulla.»
Möödunud aastal ja ka sel aastal oli mõni leerilaps Pöide koguduses, Muhus on leeris käinud igal aastal 2–6 inimest, kuid probleemiks on töökohtade puudus saartel. Saare- ja Muhumaa elanikest töötab neljandik kas Soomes või mandril ja kui inimene on näiteks laeva peal tööl, jõuab ta kirikusse harva, side kogudusega võib katkeda. «Aga huvi kiriku vastu on, olukord pole lootusetu,» kinnitab Saks.
«Samas püüan olla vastik nendele, kes tahavad leeri tulla kaugemalt. See kogudus, millega inimene end seob, peaks olema kodulähedane. Ta võib käia leerikursusel kodukohas ja leeriõnnistamine võib olla siin kirikus. Inimene peab pühapäeviti saama minna kodukirikusse,» ütleb õpetaja nende kohta, kes tahavad saada leeriõnnistust Muhu kaunis pühakojas.
Sel suvel on palunud end lisaks muudele huvilistele laulatada üks Muhu kogudusega seotud paar. Möödunud aastal laulatati ja registreeriti Muhus kokku nelja paari abielu. Siinne kirik on suvekuudel avatud ja kutsub teelisi peatuma. Osa inimesi võlub siinne väike, heade proportsioonidega valge hoone, osa jälle arvab selle liiga steriilseks.
Külaseltsingutega ei võistle
Eestlane oskab koosolemisest ja -tegemisest rõõmu tunda, kinnitab õpetaja ja ütleb, et viimastel aastatel on ümbruskonnas tekkinud mitu külaseltsingut. Laulukoor kui koguduse kooskäimise viis oleks mõeldav ja teretulnud, kuid initsiatiiv peaks tema sõnul tulema inimeste poolt.
«Kui keegi tuleks mu juurde ja ütleks, et me tahame säendset asja teha, kiidaksin kohe,» kinnitab Saks. Aga pole tuldud ja õpetaja pole takka sundinud, et kogudusel peaks kindlasti oma ansambel või koor olema. Pöide lähedal Tornimäel, Muhus ja Orissaares on rahvamaja, kus vald pakub isetegevuseks piisavalt valikuvõimalust.
Tegutseb mitu laulukoori, mille repertuaaris on ka religioosset muusikat ning koorid on õpetaja sõnul võimelised andma ka kirikukontserti ja valmis heal meelel suurematel kirikupühadel jumalateenistusel laulma.
Hea idee ootel
Pöide ja Muhu koguduse pastoraadid on vanad ja vajaks remonti. Mõlemat kasutab kogudus talvekirikuna, aga need võiks õpetaja sõnul panna paremini koguduse heaks tööle, näiteks välja arendada köögi poole. Pöides on pool maja tänapäeva kiirlahendusi kasutades remonditud ja seal on õpetaja elupaik.
Samas võiks Pöide maakivist pastoraadist saada fantastiline hoone, kui oleks mõni ülearune miljon. See võiks oma olemuselt võistelda Pädaste või Oti mõisaga, hindab õpetaja hoone väärtust.
Muhu pastoraat on puitehitis, nõukogude ajal asus seal kool. Viimased 20–30 aastat pole hoones remonti tehtud. Et ta paikneb külakeskuses, võiks sellele koostöös vallaga anda ühiskondlik funktsioon, mõtteid sel teemal on mõlgutatud. «Oluline on, et majas oleks elu sees, siis ta täidab oma otstarvet ja kestab. Orissaare koguduse külalistemaja on parim näide sellest, et hullumeelsena tundunud idee võib olla kogudusele abiks,» toob õpetaja näite kogudusest, kus ta praost Veiko Vihuril teenida aitab.
Katsepolügoonist valla huviorbiiti
Ligikaudu tuhande elanikuga Pöide valla keskus asub tänapäeval Tornimäel, valla suurimaks vaatamisväärsuseks on 14. sajandi teisel poolel valminud kirik. Siinne ordulinnus hävitati Jüriöö ülestõusu ajal, säilinud linnuse kabel rekonstrueeriti kihelkonnakirikuks, kusjuures hoone ida- ja läänepoolsesse külge lisati üks võlvik. Massiivne torn ehitati hiljem. Ordulinnus aga ehitati Maasilinna, selle säilinud varemed on välja kaevatud.
Õpetaja Saks teab öelda, et 1990ndate aastate alguses kasutati siinset kirikut just kui katsepolügooni – prooviti, missuguseid värve või erinevaid materjale nagu õlut, veini, looduslikke vahendeid oleks kirikuid restaureerides hea kasutada. Kirikus on välja kaevatud jupike pinnast, mis paljastab algmüüride jäänused. Seinal on veel Stackelbergide vapp, ülejäänud vapid viidi möödunud sajandi alguses Kuressaare linnusesse. Säilinud on mõni hauakivi ja ristimisvaagen.
Vallavalitsus on tähtsustanud kirikut kui turismiobjekti ja kontserdipaika ning koostöös SEBga leidnud raha koostamaks Pöide kiriku arengu kontseptsiooni. Nii võib loota, et ka see kirik kunagi taastatakse. Selle massiivsesse torni võiks ehitada kas või esindusliku saali.
Kuuldu pani kirja ja fotografeeris Rita Puidet