Koguduseõpetaja amet kui luksus

Möödunud reedel peeti Tallinnas Usuteaduse Instituudis
Pastoraalseminari 10. aastapäevale pühendatud lühikonverents «Vaimulik amet –
erinevad teenimisviisid».  Meie kiriku
kaplanaatide säravamad esindajad valgustasid vaimulikutöö olemust ja eripära
vanglas, riigiametis, kaitsejõududes, haiglas, üldhariduskoolis ja kõrgkoolis.

Möödunud reedel peeti Tallinnas Usuteaduse Instituudis
Pastoraalseminari 10. aastapäevale pühendatud lühikonverents «Vaimulik amet –
erinevad teenimisviisid».  Meie kiriku
kaplanaatide säravamad esindajad valgustasid vaimulikutöö olemust ja eripära
vanglas, riigiametis, kaitsejõududes, haiglas, üldhariduskoolis ja kõrgkoolis.

Kolleegide ettekandeid kuulates jäi mulle mulje, et EELK
tulevik sõltub suuresti sellest, kui palju vaimulikke suudetakse lähetada tööle
väljapoole kogudusi. Tõepoolest, möödas on ajad, mil kirikuõpetaja oli
kultuseteener, kelle mängumaa 
piiritleti üheselt jumalateenistuste ja usuliste talituste pidamisega
ning kõik, mis nendest raamidest väljus, oli käsiteldav usulise propagandana ja
tuli seetõttu keelata.

Kirik peab jõudma kõigi rahvaste ja inimesteni, seda on
öelnud Jeesus Suures Misjonikäsus. Kellelegi meist ei ole saladus, et  postmodernistlikus ja sekulariseerunud
ühiskonnas käib nn tegelik elu kiriku müüridest kauge kaarega mööda. Isegi
aktiivsete, pühendunud kristlaste elus seondub kogudusega vaid üks pisikene
sektor, mis pealegi ei pruugi teiste eluvaldkondadega kuigivõrd lõimuda.

Siit järgneb raudne loogika: kirik peaks asetama löögijõu
kogudustest väljapoole ja saavutama mõju nii paljudes avaliku elu sfäärides kui
võimalik. Praegu peetakse läbirääkimisi politseikaplanaadi asutamiseks, järge
ootavad haigla- ja koolikaplanaat. Pole sugugi võimatu, et kaplaneid hakatakse
palkama ka erasektoris – ennekõike seal, kus puututakse sagedamini kokku
kriisiolukordadega, näiteks spordiklubides ja lennufirmades.

Nõnda arutledes võib küsida, mis roll jääb tulevikuühiskonnas
kogudustele ja nende hingekarjastele. Äkki võiks kogudusevaimulikke võrrelda
perearstidega, kes peavad hakkama saama esmatasandi nõustamisega ja tõsisema
häda korral eriarsti juurde suunama? Sellest analoogiast lähtudes ei ole sugugi
kentsakas, et surivoodil hoiab su hinge haiglakaplan, matusetalituse peab aga
oma koguduse õpetaja.

Näen siin aga vähemalt kahte tõsist ohumärki. Esmalt võib
juhtuda, et kogudused ei suuda tööandjatena pakkuda konkurentsi riigiametitele,
eraettevõtjaist rääkimata. Sel korral hakkavad kogudustesse tööle tulema vähem
võimekad ja madalama enesehinnanguga vaimulikud, kellel ei ole piisavalt
keelteoskust või distsiplineeritust, et töötada diplomaatide või ohvitseridena,
ning kes lepivad 3000-kroonise kuupalgaga, mida kogudused on suutelised
pakkuma.

Teiseks võib üha enam ja enam olla tulevikus neid
kogudusevaimulikke, kes teenivad oma leiva mujalt ja järelikult panustavad
sinna ka arvestatava osa oma ajast ja jõust. Erinevate ametite kombineerimine
mõjub kindlasti ergastavalt ja rikastavalt nii vaimulikule kui tema teenitavale
kogudusele, aga teatud piirini. Kui koguduseõpetaja õpetab koolis ajalugu,
juhib vallavolikogu või praostkonda ja õpib magistrantuuris, siis tähendab see,
et kogudust juhib enamasti kas õpetaja naine (mees) või sekretär.

Ülalmainitud konverentsil ütles Kristel Engman tabavalt, et
töötada põhikohaga kirikus (s.t koguduses) on juba praegu luksus. On täiesti
mõeldav, et seda luksust saavadki edaspidi nautida järjest vähemad ning olude
muutudes on kirikuõpetajaid –  selle
sõna traditsioonilises tähenduses – sama vähe tarvis kui köstreid, kellamehi
või vöörmündreid.

Marko Tiitus