Koguduseliikme kohustus oma koguduse ees

Pereraadio „Kõnetuste“ saatetunnis rääkis peapiiskop Urmas Viilma külaskäigust Austraaliasse. Kohtumisel ühes koguduses ütles selle liige, et nii tore, et meil on liikmeid umbes 30. Viilma tõi võrdluse EELKga, kus sellise liikmete arvuga koguduses ohatakse: meil on ainult 30 liiget.

Kogudused ongi erinevad. Suhtumine arvudessegi on erinev. EELKs on aruannete esitamise aeg ning kevadiseks kirikukoguks loetakse hinged ja liikmed kokku.
Harju-Madise koguduse õpetaja Joel Siimu sõnul kogunes eelmisel aastal annetajaliikmeid 178. Kirik on hajaasustusega Madise külas pea ainus silmatorkavam maamärk. Seda ka sõna otseses mõttes, kui merelt tulijatele mõelda. Merle Prass-Siimu (märtsikuuni lapsehoolduspuhkusel) teenitavas Paldiski linnakoguduses oli liikmeannetuse tegijaid 20. Mõlemal pool oli kasv paari inimese jagu.

Miks vajab kogudus liikmeannetusi?
Et oma liikmetest hoolitakse ja neile kohustust koguduse ees delikaatselt meelde tuletatakse, on mõlemad abikaasad aasta ringi tööd teinud, aga eriti intensiivselt just aasta lõpus.
Kui aasta lõpuni oli jäänud neli päeva, postitas Joel Siim Facebooki lehele kirja, kus andis teada, et Harju-Madise koguduse 153 liiget on liikmeannetusega andnud oma panuse kodukoguduse majandusliku toimetuleku heaks. „Siiski on eelmise aasta seisu saavutamiseks puudu 22 annetajat. 2015. a oli annetajaid kokku 175, kas võiks olla lootust selgi aastal see arv saavutada?“ Oli nüüd see meeldetuletus põhjuseks või mitte, aga annetuse tegi 2016. a 178 liiget. Kolm inimest enam kui aasta varem!
Joel Siim selgitab: „Liikmeannetus on iga leeris käinud koguduseliikme hea tahte avaldus oma koguduse suhtes. Kuigi inimene mõtleb hetkel, et praegu saab ilma koguduseta hakkama, siis liikmeannetusega tagatakse, et kogudus tegutseb ka siis, kui vajadus koguduse järele tuleb aasta, kahe või kümne pärast – kui on soov ristida oma lapsi, laulatada abielu või saata igavikku oma lähedasi.“
Andami kogumine on koguduseti erinev. Mõnel pool on see määratud summa, mõnes kohas jäetud vabaks. Aga annetus peaks olema siiski sedavõrd suur, et kui kogudus kohustuslikud kirikumaksud keskvalitsusele edasi kannab, ei peaks ta oma liikmesannetaja eest peale maksma.
Harju-Madise koguduse nõukogu otsuse kohaselt otsustab annetaja liikmeannetuse suuruse oma südametunnistuse järgi, „siiski palub nõukogu annetamisel kaaluda, et annetuse suurus võiks kodustel liikmetel olla vähemalt 12 €, töölkäivatel liikmetel 20 € kuni 1% eelmise aasta sissetulekust aastas“.

Paldiski eripära
Paldiski koguduse paarkümmend liiget tundub tuhandeliikmelise kogudusega võrreldes imevähe. Aga selline ongi EELK eripära, kuhu mahuvad kogudused, kus liikmeid ligi paarist tuhandest paarikümneni.
Paldiski oli ajalooline vene-saksa linn. Eestlased elasid ümber Paldiski külades. Kihelkonnakeskus oli ikka Madisel. Merle ütleb, et koguduse liikmeskonnas on vaid kaks inimest, kes olid kogudusega seotud enne sõda. „1939. aastal sunniti inimesed linnast ära kolima, koguduslik elu katkes ja nüüd on nii, et tee mis sa teed, aga inimesi ei ole. Ajaloo mälu on justkui välja lõigatud.“
Nõukogude ajal suletud linna kirikust oli tehtud klubi ja hiljem ladu. Enne rannapromenaadil paiknenud hoone on nüüd sadama võrkaia kõrval. Linnas elab aastakümneid inimesi, kes ahhetavad: oi, ma ei teadnudki, et linnas on kirik. Kogudust hakati taastama 1991. aastal ja kirik taaspühitseti 2000. aastal.
Joel Siim toob võrdluseks Harju-Madise koguduse: „Siin ei tunne inimestepuudust. Surnuaiapühal on päris palju rahvast ja ka need, kes aastakümneid ei ole siin elanud, lasevad matta siia, lapsed ristitakse siin, laulatatakse. Neile läheb korda, kuidas kogudusel läheb. Huvi on, Paldiski puhul ei ole inimestel huvi ka. See on kõige kurvem.“ Harju-Madisel on ristituid hingekirjas üle 500, kellest 2/3 elab mujal, sh kolmandik Tallinnas.

Koguduste maksumaksjad
Harju-Madise koguduse eelarvest moodustavad kolmandiku liikmemaksud, mis on keskmiselt 34 eurot inimese kohta. „Põhiline maks tuleb panga kaudu ühekordse maksena kord aastas, aga on ka püsimaksjaid ja neid, kes maksavad sularahas,“ selgitab Joel.
„Meil on väga tubli juhatuse esimees Elju Grabbi, tema käib kviitungiraamatuga, külastab vanainimesi, kes ise liikuma ei pääse. Tema korjab raha ja tuletab meelde. Mina tegelen pisut nooremate liikmetega, kellele saab meiliga ja Facebooki kaudu saata sõnumi. Oktoobri keskpaigast hakkab liikmemaksu osas survestamine kõiki kanaleid pidi. Detsember on kõige suurema maksumaksmise kuu. Viimased tulevad veel vana-aastaõhtul pärast teenistust liikmemaksu tasuma.“
Paldiskit toetab rahaliselt Kirkkonummi koguduste liidu soomekeelne kogudus ja kui seda ei oleks, siis ei toimuks üldse mitte midagi. Merle selgitab: „Liikmemaksu kogunes 2015. aastal alla 500 euro. Kuusissetulek on kogudusel 5 eurot ja 500 eurot läheb välja!“ Tänu soomlastele saab kogudus Merlele ka palka maksta.
Maksu kogumise meeldetuletuseks saadab Merle juunis ja oktoobris kirja e-postiga neile, kellel aadress on. Facebookis on koguduse grupp, kus on nooremad liikmed, neile tuletatakse kohustust meelde, aga „ega nad välja sellest ei tee“.
Kogudusel puudub korralik andmebaas. „Inimesed kolivad, täna on ja homme ei tea keegi temast midagi.“ Postiga saadetud kirjadest tuleb palju tagasi. „Üks inimene teeb püsimakset. Iga kord, kui ma kirja välja saadan, annan teada ka sellest võimalusest, et ei oleks ühekordne suur väljaminek,“ räägib Merle.
Merle ja Joel on saatnud põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ettevalmistamise ajutisele komisjonile küsimuse, kui kaua peab koguduse liiget hingekirjas hoidma. Kirikukirjades oleva inimese surmast ei teatata. „Ta võib nimekirjas olla ka 100- või 110aastasena. Heal juhul on teada inimese sünniaasta ja mingi aadress või isanimi. Aga on neidki, kel ainult nimi kirjas,“ on vaimulikud nõutud, kuidas korrastada koguduses ristitud ja leeritatud inimeste andmebaasi.

Koguduste toimetulek
Teine koguduste tulubaas on korjandus. Aga kui pole inimesi, pole ka korjandustulu. Talviti on Paldiskis tulnud kuus korjandusest 3–5 eurot. „Augustis jäi Paldiskis ära kaks jumalateenistust, sest mitte kedagi ei tulnud,“ räägib Joel. „Meie kirikutädi oli ka ära oma tütre juures Lätis. Läksin kohale, panin kõik valmis ning pärast panin kõik kokku ja tulin ära.“
Harju-Madisel on olukord palju parem. Kolmandik eelarvest tuleb annetustest. „On paar inimest, kes on vormistanud annetuse kogudusele, olemata meie koguduse liige,“ toob Joel näite. „Sõpruskogudused – neid meil on tõsiselt palju – teevad kord-paar aastas annetusi, sealt tuleb viiendik eelarvest. Me saame hakkama, väga vägevateks remontideks võimalusi ei jätku, aga viimastel aastatel oleme suutnud saavutada seda, et kulutame vähem, kui sisse tuleb. Kulud on ainult hädavajalikud. Ei tasu raha niisama igasse ilmakaarde ka laiali loopida.“
Harju-Madisel tuleb rendist raha minimaalselt. Põhiline osa koguduse maadest on metsa all, mida soovitakse korralikult majandama hakata. Korralikku põllumaad pole.
Merle täiendab: „Paldiski kirikus ei põle kõik pirnid, põlevad ainult altarilambid. Kui kirikus on 3–4 inimest ja põleb korraga 100 pirni, siis on see raiskamine. Elektriküte on kirikus, kasutame ainult nii palju, et torud ära ei külmu, natuke eesruumi põrandakütet ka.“
Sirje Semm